Tuba ja õppehoone - kaks olulist kohta

Ilm on olnud vihmane ja väga tuuline viimastel päevadel, mistõttu olen põhiliselt tegelenud toasisustamise, kaua magamise, kokkamise, vihmakrabina saatel lugemise ja küünlavalguse nautimisega. Väiksemaid käike on ka olnud ikka, päris päev läbi toas istuda ei taha. Täna käisin esimest korda oma facultad'i (=õppehoonet) vaatamas (15 min kodust jalutada). Ja katedraali (10min kodust, õppehoonest vastassuunas minna). Pärast seda tahtsin minna kinno, mis on kodust 5 min kaugusel, aga eksisin nii põhjalikult ära, et tegin tunniajase tiiru koju tagasi jõudmiseks (filmile enam ei jõudnud). Lõpuks õnnestus leida kodutänav ja kui liftiuksed mu 4ndale korrusele jõudes avanesid ja mina väljusin, sisenes samal ajal lifti üks armas brünett tüdruk, kes mind võtmetega korteriukse poole lähenemas nähes hüüdis: "Eleena!" (see on umbes see, kuidas mu nime siin hääldatakse; kui väga rõhutan, et on H'ga, saavad nad Heleena ka öeldud), selgus, et see on mu korterikaaslane Maria, kes õpib ka psühholoogiat (5.aasta). Nüüd tunnen kõiki korterikaaslasi: Virginia (keda juba mainisin), Lidia (eriti avatud ja aktiivne alati naeratav füüsikatudeng, kes pole üldse kodus, sest käib trennis ja tööl ja ükskord olevat ta leitud kell 5 hommikul agaralt vannituba küürimast, sest uni läks ära...) ja Maria, kellega ühes korteris elamine on küll suurepärane juhus, sest terve õhtu saime psühholoogiast rääkida ja ta on siiani kohatud inimestest kindlalt kõige rohkem abiks olnud mulle siin kohanemisel!! Nüüd muide taipan, miks temaga rääkimine oli nii muretu, lõbus ja vaba - rääkisime suurema osa ajast inglise keeles, kuna ta on Hollandis õppinud ja seal ingl.k selgeks saanud. Teistega ikka jääb tohutult palju keelebarjääri taha kinni. Kahjuks. Aga olgu, seda enam on mul põhjust harjutada harjutada harjutada. Tuleb vähem karta feilida.
Täna lahenes ka müsteerium, miks mu tuba, reguleeritavast radiaatorist hoolimata, on õhtul kl 4-8 ajal põrgupalav ja öösel nii jahe, et tahaks kolme lisatekki ja aknast aina pahiseb tuult pähe... Enne arvasin, et radiaator lihtsalt reageerib aeglaselt reguleerimisele, aga tuleb välja, et igal öösel lülitataksegi keskküte täiesti välja, nii et adios unistusele soojast pesast. (nii hull ka ei ole tegelikult, ära muretse, emme :D. homme ostan mingi soojustusasja akna ette, mida Maria soovitas.).

Vabandan juba ette erakordselt igava pildiseeria eest, aga mõtlesin näidata natuke oma tuba.

vaade mu toaaknast. pole kõige idüllilisem, aga vähemalt näeb ärgates ära, mis ilm on

riiulikene. mul on siin nii palju riiuleid ja nii vähe asju, et see on enam-vähem ainuke, kus midagi asetseb

la puerta

tudula

selline vaip jäeti mulle tuppa, mulle täitsa meeldis ja jätsin alles.

facultad de psicologia'ga esmatutvust tegemas

see klipp ei ole nüüd vaatamist väärt, vaid kuulamist - tahtsin salvestada ainult heli, aga ei osanud, niisiis seda vaadates pange silmad kinni ja kujutage ette, et seisate (nagu mina täna) psühholoogiateaduskonna teisel korrusel, eksamisaali ees, parasjagu on kahesajal tudengil kahe eksami vahel paus ja noh... ütleme nii, et juttu neil jätkub.

üks paljudest hämmastavatest kloostritest

leidsin ühe võrratu botaanikaaia, kuhu tean, et lähen ühel vähemtuulisel päeval tagasi. siiani mu lemmikkoht Salamancas!

osake suurest ja võimsast katedraalist

vihmane tänav. sooja oli 4 kraadi, roheline tee andis sooja

õhtusöök küünlavalgel. kilo maitsvaid ja magusaid maasikaid maksab veidi üle 1€. kilo on minu teada muide ainuke hispaaniakeelne sõna, mis algab k-tähega (ei ole kindel selle fakti korrektsuses)...