Pikem ja pildivaesem koolimuljetus

Heihei, tervitused rõõmsalt koolijütsilt, kes istub pärast neljandat koolipäeva päikselisel pargipingil, vaatab lombis sulistavaid varblasi ja kuulab biitleid. Puhas rõõm. Päike särab, aga samal ajal tibutab üksikuid vihmapiisku arvutiklaviatuurile. Lähen tuppa ja kirjutan seal edasi.

Seekord pole mul teiega ühtegi fotot jagada, aga see-eest muljeid oi kui kirjusid. Sest semestri algus tõi endaga kaasa nii palju elu ja liikumist, et poleks osanud ettegi kujutada. Naudin seda väga.

Täna sain oma suureks üllatuseks ja rõõmuks emakeelt rääkida – ja mitte skaibi ega telefoni teel. Tuleb välja, et Tallinna Ülikoolist on siin üks Liina psühholoogiat õppimas.. Samuti kevadsemestriks tulnud nagu mina. Kaks heledapäist eestlast nüüd koos :) Kahjuks meil ühtegi kattuvat õppeainet pole (hetkel vähemalt, see võib veel muutuda, kuna kaalun aineid vahetada), aga sellegipoolest..võite ette kujutada kui äge üllatus see oli! Ka Rosaga - ühe toreda psühhooloogiatudengiga Jyväskyläst sai täna mõtteid vahetatud. Erasmuse-rahvas hoiab väga kokku siin, psühholoogiateaduskonnas on meid umbes 20 - Saksamaalt, Belgiast, Itaaliast, Tšiilist ja Peruust näiteks. Väga kiftid ja säravad inimesed, kellega on nii hea ja mugav vahelduseks hispaania keele pingutamisele ladusamalt inglise (ja nüüd ka eesti) keelt rääkida. Täna õhtul kohtume mõnega neist.

Esimesed koolipäevad on olnud täis igasugu avastusi ja tegemisi. Nüüd algab tavaline päev kella seitsmese äratusega –mitte et mul kooli kiire oleks, mulle meeldivad lihtsalt pikad hommikud ja see tunne, et mul on aega enda jaoks. Kl 9-14 on sisustatud loengutega ehk teisisõnu nonstop intensiivse hispaaniakeelse õppematerjali kuulamise, mõistapüüdmise ja töötlemisega. Mu kolmest õppeainetest lähemalt:

-psühhofarmakoloogia on siiani lemmik;  kui keegi teab sarja „how i met your mother“, siis mu õppejõud meenutab väga Ted’i sellisena, nagu ta võiks vanemana olla. Tegu on väga muheda härraga. Selgitab teemasid asjalikult, viskab nalja ja suudab klassi talitseda (hiljem taipate, miks ma seda välja toon). Teemad on siiani olnud lihtsad, kordame väga basic asju nagu neuroni ehitus ja närviülekanne. Raske ei ole, eriti kui esireas istuda.

-neuropsühholoogia on samuti põnev ja arusaadav, õppejõude on 4 erinevat, igakord üks neist räägib; loengu käigus tuuakse palju näiteid elust enesest ja kasutatakse eriridades istujaid mõnede vaatlusvõtete demonstreerimiseks – midagi praktilist, mida ma TÜ’s just sageli ei ole täheldanud. Selle ainega on aga üks AGA – nimelt on need 4 õppejõudu ise koostanud oma õpiku+töövihiku, mis tuleb kohustuslikus korras osta ja mida kopeerida ei tohi, mis oleks 10x odavam, agajah – keelatud nagu välja tuleb. Selle vastu algas tudengite seas kärarikas protest,milles alguses oli raske orienteeruda, aga eks minagi olen nende poolel, kes võitlevad natuke mõistlikuma õppekorralduse eest ja ei jookse kohe seda õpikut ostma. Eks peagi paistab, kuidas sellega jääb.

-isiksusepsühholoogia: Francki soovitus osutus õigeks, ma peaksin selle aine välja vahetama. Esiteks väga väsitav on kuulata püüda umbes 8ndast reast (kui jõuan klassi nii hilja, et ei jõua esiritta kohta haarata) vahelduva eduga jutustava-sosistava kontrollimatu rahvamassi keskelt (esmakursuslased). Frustreeriv lausa. Põhikooli tunne. Hullem veel vist. Õppejõudu ei näi see häirivat, ta on üks väga ekstsentriline kuju, selline sportliku olekuga u 50-aastane mees, kelle kummaliste maneeride üle üsna palju itsitatakse klassis. Mõned räägivad, et ta on natuke ära pööranud pärast mingit autoõnnetust. Igatahes on see aine tõeline kaos. Aga kuna tunniplaani sobitub see superhästi ja sisu kattub ka TÜ’s õpetatava ainega, jään esialgu ikkagi selle juurde ega hakka praegu asju muutma. Käisin õppejõuga eraldi rääkimas tema kabinetis, et mõningate hindamiskriteeriumide kohta üle küsida, mis võttis mul oodatud 5min asemel üle 40min, sest õppejõud pidas vajalikuks mu küsimustele vastata nii suure ringiga kui vähegi kujuteldav.. Teemad läksid üsna filosoofiliseks kätte ära, hoolimata mu korduvatest märguannetest, et tulin oma konkreetsete küsimustega.
Eilses loengus aga tõusis ta ühel hetkel keset kaootilist lärmi tähelepanu püüdmiseks radiaatori peale püsti ja küsis, kes on näinud filmi La sociedad de los poetas muertos („The Dead Poets Society“) – tema üllatuseks ei teinud see klassi mitte vaiksemaks, vaid naerusemaks.

Üldiselt saan loengutes räägitust aru paremini, kui kartsin. Sõnavara täieneb pidevalt. Esimesed kaks ainet, millest kirjutasin, kasutavad paljuski väga rahvusvahelist terminoloogiat, nagu eeldasin. Loomulikult on sellest hoolimata palju, mis jääb segaseks, aga õnneks olen kõike olulist saanud täpsustada kaastudengite abiga, kellest enamik suhtub väga toetavalt mu abiotsivasse pilku :) Muidugi on üsna väsitav nii intensiivselt kogu oma tähelepanuga olla terve ennelõunase aja keset hispaaniakeelse õppetöö segasummasuvilat, aga praegu olen (veel) üsna positiivne, usun endasse ja loodan suvel eksamid normaalselt ära teha. Võimalik, et siiski vahetan mõne aine välja, seda on mul aega otsustada veel kuu lõpuni.

Kooliõhkkond saab iga päevaga kodusemaks ja armsamaks, väljaarvatud see kära esmakursuslaste loengus, millest enne kirjutasin. Muidu on mõnus. Psühholoogiateaduskond asub ühes ja samas hoones kaunite kunstide teaduskonnaga - need on küll eri majatiibades, aga näiteks vahetunnil kohvikus istudes saan iga kell inspireeruda nende inimeste isikupärast, kes mööduvad minust uneleval pilgul oma erkroheliseks värvitud juuste, meetripikkuste lõuendite ja värviplekiliste pükskostüümidega. Ka koridorides asuvad seinakapid on kunstitudengid oma äranägemise järgi kujundanud, graffiti paistab eriti pop olevat. Ei ole kuigi maitsekas kahjuks.. Tänavatele on veidi põnevamaid jälgi jäetud.

Käin nüüd kahel õhtul nädalas latiinotantse õppimas – otsustasin grupi kasuks, kes alustas juba oktoobris ja seega on natuke järeleõppimist vaja teha, aga siiani on see kõik väga lõbusalt ja kergelt tulnud, seda enam, et 14-liikmelises grupis on veel 2 algajat – üks eriti rõõmsameelne prantslasest iludus ja siis selline tüsedam hispaania neiu, kes tantsib alati mehe osa, olles kordamööda minu ja prantslanna paariliseks – mehi seal polegi meil ja juhtumisi pooled lepivad mehe osa äraõppimisega. Siiani oleme õppinud salsa cubanat, sambat ja pisut rumbat. ¡Me encanta! (=mulle väga meeldib).

Erasmuslaste elu tehakse väga lõbusaks ja mitmekesiseks, selleks on siin mitu organisatsiooni, kes korraldavad kordamööda meile tasuta snäkkidega tutvumisõhtuid, kus räägitakse ka meile pakutavatest reisidest – pea-aegu igal nädalavahetusel saab hea seltskonna ja soodsa hinnaga sõita mõnda Hispaania linnakest vaatama ning isegi Portosse lubatakse meid kevade poole viia (seda olen juba mõnda aega unistanud näha, eks vaatab, kas lähen selle pakkumisega või omapäi). Täna õhtuks aga pean otsustama, kas tahan pigem minna sel nädalavahetusel Segovia nimelisse linna või hoopis järgmisel nv’l Toledosse – mõlema reisi hind sama; varsti mõtlen välja, kumb mind rohkem tõmbab. Hispaanlased ei ole selles osas mul otsustamisel väga abiks olnud, kuigi olen nõu küsinud. Eks ma siis guugeldan.

Tahtsin veel mainida, et ilmad on nüüd soojemad, kampsunit jaki all enam ei kanna ja päikest näeb varasemast rohkem. Ometi on tuul mõnel päeval veel tugev – ühel päeval lendas mu müts sõna otseses mõttes peast ära, neljarealise autotee keskele, kuhu olid kitsale mullaribale istutatud mingid kidurad taimekesed – jooksin siis autode vahelt sellele järgi; ja olen jätkuvalt ühes tükis, juhhei.

Eile käisime plikadega (korterikaaslatega) kinos, siin on absoluutselt kõik filmid dubleeritud hispaania keelde ja igal kuulsamal USA näitlejal on „oma hääl“ Hispaanias, ehk siis keegi hispaania näitleja, kes alati kindlat ameeriklast dubleerib. Nii et nägin hispaaniakeelsena paljukiidetud filmi „Nebraska“ – oli päris südamlik ja inimlik filmielamus ja mõned mustvalged stseenid olid fantastilised. Keeleliselt sain aru kõigest, v.a. mõned üksikud krõbedad naljad peategelase naise suust, kes enesega rahulolevalt surnuaial oma kunagisi sõpru-sugulasi taga rääkis, neist kõige ebameeldivamaid detaile meenutades.

Tänaseks kõik. Järgmine kord luban rohkem fotosid. Näeme!