eilsest ja tänasest

31. jaanuar (kirjutan siia ümber oma muljeid paberilehtedelt, mis lennureisi jooksul kogunesid).

***08.00 Kirjumast kirjum pooltund Kopenhaageni lennujaamas. Lihtsalt kõndides mööda inimestest ja ilmetest ja tunnetest ja kõigest. Istun ja ootan lendu ja plaanin Madridis hilise desayuno (= hommikusöök)  teha ja kuulen mind rõõmsakstegevat keelt juba räägitavat siinsamas, kiirelt lõbusalt lendlevalt, räägitakse külmast ja reisimisest ja muust, polegi siiani olnud sõna, mida ei mõistaks. Que bien! Elevus on päris suur. Koerad ja laste kilked ja rahvamass... Mõnusalt elamusterohke reisi algus. Varahommik oli eriliselt armas. Terve pere oli ärganud kell 4, et mulle head reisi soovida. Venna tegelikult ajasin julmalt ise üles, aga teised olid kõik rivis juba, isegi õeke, kes veel viimasel hetkel mulle meelde tuletas, et korralikult ka Ruudit kallistaksin, lisades „ära arva, et saad Hispaanias endale koera võtta.“ :)

***11.00 pilvede peal. Lend Kopenhaagenist Madridi poole kulgeb päikeselaigus uneledes. Tuju on hea, päike teeb rõõmsaks. Õpin uusi sõnu oma vestmike ja sõnastike abiga. Laulab Rodriguez. Dentro de 15 minutos atterrizaremos en el aeropuerto de Madrid (tsau Emili;)). Ei ühtki pilve taevas. Näis, mis saama hakkab siin päikselisel maal... Maandume kollaste õite vahel.

***17.30 Madrid-Salamanca.
Oh kuidas see kevadsoe pealinn kihas ja elas ja elustas mindki... Usun, et päris varjamatu kõrvuni naeratus oli mu näol, kõndides mööda ta 15-kraadiseid plataanipuudega ääristatud tänavaid, püüdes sihilikult ära eksida, aga ei õnnestunud – mingi kohustetundlik päris-esimest-korda-üksi-reisija-radar peas teadis väga hästi, kuhupoole jääb seesama metroopeatus, kust oma seiklust alustasin. Metroosüsteem sai selgeks kiiresti, aga mõningate eksimuste hinnaga, nagu ikka (paar korda ikka suundusin väga vales suunas ja korra suutsin oma pangakaardi suruda piletimüügimasina sellisesse auku, kuhu see kohe üldse mitte ei pidanud minema – pärast 10min leiutamist sain selle kokkumurtud paberite abiga välja kangutatud).

Bien. Nüüd on mõneks tunniks seiklemine lõppenud ja lasen end rahulikult sõidutada vaateid nautides (ja üsna palju ka tunneleid) bussijuhil, kellest pea-aegu oleks väga valesti aru saanud: kui läksin oma pileti ja ligi 30-kilose kotikoormaga bussi peale, küsis ta täpsustavalt: "A Salamanca?" ja mu jaatuse peale ütles: "Al otro lado" (=teisele poole), mille peale tegin küll vist oma kõige lootusetuma näo, arvates, et pean 5minuti jooksul jooksma bussijaama teise otsa mingisse teise peatusesse, aga ei - selgus, et ta mõtles, et pean oma pagasi teiselt poolt bussi pagasiruumi panema.

Hetki Madridist:

taaskohtumine Madridiga üle 4 aasta

poekülastajad

sildil seisab "ärge lõpetage unistamist"

tänaval

hola, mõmmi

Emili ja Aksel, see on teile muidugi ;). Museo del Prado ees.

hea koht, kus seista vahelduseks lumekuhjadele

mäed! ma olin unustanud mäed... päikeseloojang läbi bussiakna. Madrid->Salamanca

hommikusöök hostelis. mereandidega salat vms (ei olnud nii hea kui lootsin)

1.veebruar kl 21.00

Nüüd lühidalt ka Salmancast (mul pisut kiire praegu, hakkame mu korterikaaslastest chicadega välja minema, et tapasid võtta kusagil).. Mu viibimist linnas, kus veel kedagi rohkem kui tere-tasandil ei tunne, on siiani sisustanud telefonikõned korteriomanikest hispaania tädikestega, seljakotis kandmisest väsinud õlgadel kohvikutes istudes puhatalaskmine, esimeste te verde’de (= roheline tee) ja zumo de naranja’de (= apelsinimahl) tellimine, kohtumised ja põsesuudlused, veidi on ka selle väikse linna imeilusa arhitektuuriga tänavaid pidi risti-rästi seigeldud.

Paari märksõnaga mainin ära veel sellised tähelepanekud nagu väga muutlik ilm (vihm vs pilvitu taevas, sooja 5-10 kraadi) ja selle ilma juures väga erinevalt riietuvad inimesed (kindaid enamik ei kanna näiteks, mina küll), hispaanlaste katkematu jutuvada, väga palju tullakse tänaval juurde ja küsitakse toiduraha ja annetusi heategevuseks..

Ja elurõõmu siin jagub, vaata kuhu tahes. Võib näha vanatädikesi üliaktiivselt liikumas (nägin ühte, kel jalutuskepp käes, hoogsalt jalgu kiigutamas ühe sellise pargiäärse venitus-atribuudi otsas) ja vanamehed kambakesi pargis petanque’i mängimas ja teiste visetele õhinal hüüetega kaasaelamas. Veel üllatavaid tähelepanekuid: ka 4-a lapsed on pärast keskööd väljas igal tänavanurgal mängimas. Aeg-ajalt käib kusagil pargis ehmatav ja kõrvulukustav pauk ja siis võib sealt paksu suitsu näha... küllap chicod naudivad tulevärki.

Üldiselt mulle meeldib väga see tunne, kui väikestest killukestest hakkab mingit pilti looma, nagu praegu mu elukohast järgnevaks pooleks aastaks. Eilse olulisim õppetund: broneeri hostel enne kui oled kesköösel keset võõrast linna peavarjuta ja oled sunnitud juba ekstreemseid võtteid kaaluma, enne kui otsustad käia välja mõttetu summa jaheda ja üksildase kahekohalise hostelitoa eest.

Lähen nüüd. Salimos con chicas. Hasta luego!