mmm... mägedeõhu ekstaas ja arhitektuuripärlid Segoviast

hihiii, hoiatan teid ette, (kuna mingi osa minust millegipärast arvab, et see ettehoiatamist vajab), et mägede läheduses viibimine tekitas minus pisut teistlaadi meeleolu, mida võiks ühe külje pealt poeetiliseks nimetada vist. kuigi sõnadest tänase kirjeldamiseks niikuinii ei piisa, tunnen, et muudmoodi ei oska teiega jagada seda imelisust, mida täna kogesin, nii et siit see tuleb täie hooga.

imeline pühapäev (või püha päev - seekord tõesti püha, täis elu enese pühitsemist!) mägedeõhu karges hinguses ja avaruses, mõnusalt boheemlasliku kunstilembese seltskonnaga ühises päikselises kulgemises, naerus, avastustes, ilus ja tänutundes. Segovia-reisil vaimustasid mind üksteise võidu looduse- ja inimloodud imed, sõnatukstegevate lumiste mäetippude rahulik jäine kohalolu, ning katerdaalide, losside ja paleede võrratud laed, mille all üleskiigates aina keerelda ja imetleda. ja muidugi päikesesärasse uppuvad tänavad.

oli üks neist päevadest, kui ilu näib olevat nii palju, et ei suuda seda enam vastu võtta ega endasse ära mahutada - viimati kogesin seda sellises tugevuses Norra mägedes paar suve tagasi. Küllap siis siingi on just MÄGEDEL mulle selliseid tõdesid näidata-õpetada, mida mujal harva nii täies selguses taipan. sellist rahu. selgust. kõigutamatust.

Avarus on päeva märksõna. avarus ja imetlus ja tänutunne. pärast seda eluilus supeldud pühapäeva tunnen end nii kirjeldamatult vaba ja värskena. ega mõista, kuidas sain nii kaua mägedest eemal olla, neid isegi igatsemata...

tagasiteel soojas bussis pärast päikeseloojangu vaatamist vajus silm kinni ja mu kujutlustesse kerkisid kõige ebatavalisemad kerged ja avarad (nauditavalt sürrealistlikud) une-eelsed pildid - rippsillad vastastikkuseisvate inimjalgadega, kõrgumas samblaroheliste kaljude kohal, mis moondusid hiiglaslikeks inimnägudeks ja toimetasid rahulike liigutustega oma tasakaalukaid toimetusi... tiivuline lend üle mäetippude, lumeväljade, jõgede, roheluse... lõputu taevakumerus sinamas me kohal... fotokaameraobjektiividest väljatuhisevad kollased liblikad ja vabalangemine kuristikuservalt kartmatult tundmatusse, kallid inimesed ja nende kallistused ja aina need mäenõlvad silmapiiril ja siinsamas lähedal...

pöörane, kui palju antakse kogeda. ma tänan. Elu ja Ilu ja Inimest.

eriti mõnda sellist, kes minult TOP 3 küsimuse ("¿De donde eres?" (kust sa pärit oled?), "¿Qué estudias?"(mida sa õpid?), "¿Te gusta Salamanca?"(kas sulle meeldib Salamanca?)) esitamise asemel näiteks jutustab vaimustunult sellest, millises tornis ta tahaks kunagi rikkaks saades elada meie külastatavas lossis, või arutab, mis nädalapäeval oleks õige aeg oma brünetid kiharad siniseks värvida, või mainib nagu möödaminnes, et pidi hoopis Eestisse üliõpilasvahetusse minema, aga murdis jalaluu ja seetõttu jäi plaan katki.

ühesõnaga ma kohtasin ühte väga kifti ja omapärast kreeklannat Elenit täna, kellega hakkan võib-olla koos joonistustunde võtma. imetlen seda, kui keegi on nii siiralt ja vabalt tema ise. võrratu!

nüüd lasen väsinud õlgadel-jalgadel puhata ja valmistun nautima unede ilu.

kallistused kõigile; soovin teile palju sama ilusaid hetki ja tundeid!

ei suuda uskuda oma õnne, et saan viibida sellises kohas!

H.

PS: nagu võite arvata, sai fotodele jäädvustatud sadakond hetke sellest reisikesest - annan teile lingi, kuhu need kõik mahutasin, kui keegi rohkem huvi tunneb: http://public.fotki.com/tulinelumi/2014-segovia-reis/

aga eelvaateks näeb siingi mõnda:

soomlanna Niina ja itaallanna Lauraga sai juhuslikult pikkusejärjekorda võetud

veepeegel

...

Segovia päike

lõunasöök neiudega Itaaliast, Kreekast, Sloveeniast, Rootsist ja Belgiast

kunstitudengitega vaba aega nautimas

Segovia rooma-aegne akvedukt, aastatuhandeid vana, ehitatud mörti kasutamata

Segovia katedraal 16ndast sajandist

...ja seestpoolt.

kael jäi kangeks neid vapustavaid lagesid vaadates

plikad päikest piilumas

viimased vaated Segovia ümbrusele (selleks korraks)

Erasmuslased mänguhoos. tegemist on lõpuosaga õhupallimängust, kust ise olin selleks hetkeks juba välja langenud. iga mängija pidi siduma endale õhupalli nööriga jala ümber ja astuma teiste omi katki. sellist kära siis tegime seekord tänaval.