nädala jagu uudiseid

hola!

eelmisel reedel flamencotunnis osalenud rahvas

on olnud väga kirju nädal - nii tujus kui ilmas kui tegemistes palju muutlikkust ja mitmekesisust. koolinädal jäi lühikeseks, kuna siin on selline komme, et igal teaduskonnal on oma fiesta-nädal ja juhuslikult on psühholoogia-teaduskonna pidu just nädalal pärast kevadsemestri algust. mis tähendas, et palju loenguid jäi ära ja reedel võis näha kooli peal ringi jooksvaid karnevaliriietes tudengeid, kes möllasid ja laulsid nii et õppehoone kajas. ise istusin sel hetkel raamatukogus ja imestasin, et pole jõudnud veel õppetöösse sisse eladagi ja juba lõbutsetakse täie hooga.

selles suhtes ei tulnud see peonädal mulle just kasuks, et on ju praegu see aeg, kui peaksin erinevates loengutes käimise põhjal otsustama, millised ained tahan lõplikult valida. praegu paistab, et jätan alles kõik need kolm, millest olen siin kirjutanud, kuigi sügavalt kahtlen, et neuro ja farmako eksami läbida suudan.

hea uudis on see, et saan võtta valikaineid, milles tehtavad eksamid põhimõtteliselt kompenseeriksid mu võimalikke läbikukkumisi psühho-ainetes. selles suhtes, et kohustuslik ainepunktide arv saaks ikka täidetud ja et ei peaks stippi tagasi maksma. igatahes: valikaineid otsustasin võtta kunstide teaduskonnast - olen juba vaatamas-proovimas käinud ja ei kujutagi ette kohta, kus end kodusemalt tunda kui nende tärpentiinilõhnaliste seinte vahel, kus hakkan nüüd iga kolmapäeva õhtul 4h maalima ja igal neljapäevaõhtul 4h joonistama! :) mõlemas õppeaines tegeleme terve semestri vältel inimfiguuriga - maalime-joonistame nii akte kui riietatud modelle kui ka koopiaid kreeka skulptuuridest, teeme krokiid ja muud vahvat; katsetame palju erinevaid materjale (mis tuleb ise osta; katsun võimalikult odavalt leida). mõlema kunstiaine õppejõud on väga asjalikud, kuigi kumbki omamoodi - maalimise professor on u 50-aastane mees, selline erakordselt innukas ja asjalik, räägib hästi kaasahaaravalt ja inspireerivalt ja annab tõeliselt konstruktiivset kriitikat. meie joonistamist jälgib aga vanem ja rahulikum härra, kellelt samuti häid nõuandeid juba sain. nende mõlema juhiseid olen siiani täielikult mõistnud; palju lihtsam on aru saada kui psühholoogialoengutes. küllap see loov õhkkond lihtsalt soodustabki paremat mõistmist. ja ilmselt ka fakt,et me ei räägi seal ajuehitusest.

kokkuvõttes saab mul siis kunstitunde siin ajaliselt rohkemgi olema kui psühholoogialoenguid. aga loomulikult vabast ajast hakkab suurem osa minema ikkagi psühholoogiaga pea murdmisele.

pilk maaliklassile

sel nädalal sai palju väljas käidud.

teisipäeval käisin üritusel intercambio de idiomas, mis tähendab, et kokku tulevad inimesed, kes oskavad hispaania keelt ja tahavad harjutada inglise keelt ning need, kes oskavad inglise keelt ja tahavad harjutada hispaania keelt. vastastikku kasulik. moodustatakse grupid ja pakutakse iga 10min järel uus etteantud jututeema ning juhis, kas on aeg rääkida selles hispaania või inglise keeles. olen väga rahul selle ürituse korraldusega ja kavatsen teinekordki minna, see hakkab olema igal teisipäeval ja tasuta.

seltskond keeleõppe-õhtult. rahvas Hispaaniast, Süüriast, Kreekast, Saksamaalt, Hiinast ja Eestist.

Liina ja Idrisega

neljapäeval käisime neljakesi eesti ja soome tüdrukutega erinevates kohtades tapa'sid võtmas ja leidsime, et salamanca ööelu võlu on just selles, et nii palju erinevaid kohti on siin; igaühe maistsele midagi, alates neoonroheliste tuledega baaridest, kus suured silmnähtavalt alaealiste sõpruskonnad lõbutsevad (siin vist dokumente ei kontrollita), kuni alternatiivse muusikaga ja leidlikult sisustatud kohakesteni. õhtu lõpuks jõudsime black&white peole, kus olime kõik (neli blondi) musta riietatud.

Elina (FIN), Liina (EST) ja Lauraga (FIN)

reedel tähistas oma sünnipäeva ülitore itaallanna Laura, kes kutsus kümmekond inimest paellat sööma. see on siis esimene kord Hispaanias, kui käisin korralikus kohas väljas söömas. kõige odavam see just polnud ja ilmselt selliseid käike tihti kordama ei hakka, aga mulle väga maitses nende mereandidega paella.

eilse õhtu veetsin tantsulises meeleolus koos prantslannast trennikaaslase Laurence'i ja tema kahe sõbraga - üks brasiillane ja teine portugallane, kes mulle heldelt soovitusi jagas Portosse reisimiseks (see mul kinnisideeks saamas juba, et pean seda linna nägema järgnevate kuude sees).

Plaza Mayoril

tantsupõrandal

nii mõnelgi päeval olen saanud näo päikese poole sirutada ja tedretäppe juurde saada. mõnes tuulevaikses kohas on isegi juhtunud särgiväel päikese püüdmine.

ja kahtlemata kõige soojem päev siiani oli tänane - ennelõunal käisime korterikaaslaste Lidia ja Virginiaga mercadillo'l ehk turu või laada moodi asjal, mis on igal pühapäeval linna ääres. jalutasime seal rõõmsalt t-särkides ringi lõputute riiete-, toidu- ja pudipadilettide vahel, kus müüjad häälekalt oma kaupa soovitasid. ostsin 2€ eest endale punase laualambi; nüüd on õhtuti parem lugeda kui enne kehva laelambi valgel. istusime tüdrukutega turupealses välikohvikus hetkeks, et natuke puhata ja snäkkida; ma jõin vett; teised ostsid kahepeale mingi ülirasvase tuunikalapiruka, sain ka ampsu ja see maitses nagu pontšikud(?või mis sõna see oligi?, igatahes need rasvast tilkuvad saiakesed). istusime nii tuulevaikses kohas, et mul jõudis veerand tunni jooksul tõeliselt palav hakata - võrdleksin seda tunnet ehk sellega, kui Eestis tuleb vahel maikuu keskpaiku mingi haruldaselt palav päev, mis õhtuks jõuab jälle jahedaks minna.

turul

nendel punastel toolidel peesitasimegi :)

see päikeselaeng tegi veidi laisaks ja uniseks. nüüd on pühapäeva õhtu kätte jõudmas; kavatsen minna ostma tooraineid koogi tegemiseks ja võib-olla lähen selle musta leiva jahile ka, mida korra varem ühes ökopoes nägin.

head EV aastapäeva teile homseks! ja kaunist lumikellukeste aega!

veel mõned pildid möödunud nädalast:

Segovias. pildi tegi kreeklanna Kyriake, kes õpib fotograafiat.

aga on ka selliseid hommikuid, kui tänavatel on vihmavarjude jada

või siis tuleb ette päris hommikuudusse mattunud koolitee

kirjavahetus õekesega

lõunasöök oma toas. sageli teen siin nt salateid, köögiviljaroogasid, pruuni riisi, kala. hommikul enamasti puuviljad ja müsli või kaerahelbepuder.

pärastlõunased pilved

üks mõnus park hilisõhtul

mmm... mägedeõhu ekstaas ja arhitektuuripärlid Segoviast

hihiii, hoiatan teid ette, (kuna mingi osa minust millegipärast arvab, et see ettehoiatamist vajab), et mägede läheduses viibimine tekitas minus pisut teistlaadi meeleolu, mida võiks ühe külje pealt poeetiliseks nimetada vist. kuigi sõnadest tänase kirjeldamiseks niikuinii ei piisa, tunnen, et muudmoodi ei oska teiega jagada seda imelisust, mida täna kogesin, nii et siit see tuleb täie hooga.

imeline pühapäev (või püha päev - seekord tõesti püha, täis elu enese pühitsemist!) mägedeõhu karges hinguses ja avaruses, mõnusalt boheemlasliku kunstilembese seltskonnaga ühises päikselises kulgemises, naerus, avastustes, ilus ja tänutundes. Segovia-reisil vaimustasid mind üksteise võidu looduse- ja inimloodud imed, sõnatukstegevate lumiste mäetippude rahulik jäine kohalolu, ning katerdaalide, losside ja paleede võrratud laed, mille all üleskiigates aina keerelda ja imetleda. ja muidugi päikesesärasse uppuvad tänavad.

oli üks neist päevadest, kui ilu näib olevat nii palju, et ei suuda seda enam vastu võtta ega endasse ära mahutada - viimati kogesin seda sellises tugevuses Norra mägedes paar suve tagasi. Küllap siis siingi on just MÄGEDEL mulle selliseid tõdesid näidata-õpetada, mida mujal harva nii täies selguses taipan. sellist rahu. selgust. kõigutamatust.

Avarus on päeva märksõna. avarus ja imetlus ja tänutunne. pärast seda eluilus supeldud pühapäeva tunnen end nii kirjeldamatult vaba ja värskena. ega mõista, kuidas sain nii kaua mägedest eemal olla, neid isegi igatsemata...

tagasiteel soojas bussis pärast päikeseloojangu vaatamist vajus silm kinni ja mu kujutlustesse kerkisid kõige ebatavalisemad kerged ja avarad (nauditavalt sürrealistlikud) une-eelsed pildid - rippsillad vastastikkuseisvate inimjalgadega, kõrgumas samblaroheliste kaljude kohal, mis moondusid hiiglaslikeks inimnägudeks ja toimetasid rahulike liigutustega oma tasakaalukaid toimetusi... tiivuline lend üle mäetippude, lumeväljade, jõgede, roheluse... lõputu taevakumerus sinamas me kohal... fotokaameraobjektiividest väljatuhisevad kollased liblikad ja vabalangemine kuristikuservalt kartmatult tundmatusse, kallid inimesed ja nende kallistused ja aina need mäenõlvad silmapiiril ja siinsamas lähedal...

pöörane, kui palju antakse kogeda. ma tänan. Elu ja Ilu ja Inimest.

eriti mõnda sellist, kes minult TOP 3 küsimuse ("¿De donde eres?" (kust sa pärit oled?), "¿Qué estudias?"(mida sa õpid?), "¿Te gusta Salamanca?"(kas sulle meeldib Salamanca?)) esitamise asemel näiteks jutustab vaimustunult sellest, millises tornis ta tahaks kunagi rikkaks saades elada meie külastatavas lossis, või arutab, mis nädalapäeval oleks õige aeg oma brünetid kiharad siniseks värvida, või mainib nagu möödaminnes, et pidi hoopis Eestisse üliõpilasvahetusse minema, aga murdis jalaluu ja seetõttu jäi plaan katki.

ühesõnaga ma kohtasin ühte väga kifti ja omapärast kreeklannat Elenit täna, kellega hakkan võib-olla koos joonistustunde võtma. imetlen seda, kui keegi on nii siiralt ja vabalt tema ise. võrratu!

nüüd lasen väsinud õlgadel-jalgadel puhata ja valmistun nautima unede ilu.

kallistused kõigile; soovin teile palju sama ilusaid hetki ja tundeid!

ei suuda uskuda oma õnne, et saan viibida sellises kohas!

H.

PS: nagu võite arvata, sai fotodele jäädvustatud sadakond hetke sellest reisikesest - annan teile lingi, kuhu need kõik mahutasin, kui keegi rohkem huvi tunneb: http://public.fotki.com/tulinelumi/2014-segovia-reis/

aga eelvaateks näeb siingi mõnda:

soomlanna Niina ja itaallanna Lauraga sai juhuslikult pikkusejärjekorda võetud

veepeegel

...

Segovia päike

lõunasöök neiudega Itaaliast, Kreekast, Sloveeniast, Rootsist ja Belgiast

kunstitudengitega vaba aega nautimas

Segovia rooma-aegne akvedukt, aastatuhandeid vana, ehitatud mörti kasutamata

Segovia katedraal 16ndast sajandist

...ja seestpoolt.

kael jäi kangeks neid vapustavaid lagesid vaadates

plikad päikest piilumas

viimased vaated Segovia ümbrusele (selleks korraks)

Erasmuslased mänguhoos. tegemist on lõpuosaga õhupallimängust, kust ise olin selleks hetkeks juba välja langenud. iga mängija pidi siduma endale õhupalli nööriga jala ümber ja astuma teiste omi katki. sellist kära siis tegime seekord tänaval.

Salamanca täiskuuvalgel

imeilus on siin! kevadsoojal hilisõhtul keset valgustatud plaza mayori seistes... täiskuu säramas väljaku kohal, inimesed sagimas ja möödatuhisemas... pole paha koht, kus uusi tuttavaid oodata, kui nad ka 10min hilinevad.

ei julge veel hõisata, aga paistab, et metsik dokumendiralli hakkab vist vaikselt finišile lähenema. ei taha mõeldagi, mitu tundi olen kokkuvõttes kulutanud erasmuse arvutute ankeetide täitmisele -> infotundides ettevuristatud juhiste palavikulisele üleskirjutamisele -> õigete kontorite otsimisele linna eri otstest -> puuduliku info tõttu valedesse kabinettidesse sattumisele ja siis kokkulepitud kellaajast tunduvalt hiljem teise hoonesse tormamisele -> selgitamisele, miks mu id-kaardi number pole sama mis 5 kuud tagasi -> international relations officite uste taga ootamistele -> selgituste kuulamisele, et kuhu ja kuidas nüüd järgmiseks minna ja milliseid fotokoopiaid on selle ja teise dokumendi allkirjastamiseks vaja... kunagi varem ei ole sellised asjad mind ärritanud, aga siinpuhul ütleks küll, et way liiga palju on neid pabereid. tänase seisuga sai lõpuks ometi matrikulatsioon tehtud.
hahaa, kergendus! selle peale tahtsin hõisata, et nüüd on raske osa läbi ja algab erasmuse-elu toredam pool... aga tegelikult raskeks ju alles hakkab minema. kõik need loengud, praktikumid, töövihikud, hispaania-eesti/eesti-hispaania pidevad tõlkimised, õpikud ja EKSAMID on ju alles ees.
samas..vaid kolm ainet, mille kõrvalt jõuab nautida palju päikest ja head seltskonda ja unustamatult ilusaid elamusi loodetavasti. kindlasti.

täna õhtul oli erasmuslastele tasuta flamencotund. kõik lahkusime sealt väga hea tujuga, sellest hoolimata, et sammud kuigi hästi välja ei tulnud. väga tantsuline nädal on olnud, pole päevagi tantsimata olnud :)

lehvitan teile soojade sõbrapäevatervitustega! ja flamencolehvikuga.


ja veel... pildike eileõhtusest tervituspeost (foto pole minu tehtud, vaid ürituse korraldajatelt näpatud)

Pikem ja pildivaesem koolimuljetus

Heihei, tervitused rõõmsalt koolijütsilt, kes istub pärast neljandat koolipäeva päikselisel pargipingil, vaatab lombis sulistavaid varblasi ja kuulab biitleid. Puhas rõõm. Päike särab, aga samal ajal tibutab üksikuid vihmapiisku arvutiklaviatuurile. Lähen tuppa ja kirjutan seal edasi.

Seekord pole mul teiega ühtegi fotot jagada, aga see-eest muljeid oi kui kirjusid. Sest semestri algus tõi endaga kaasa nii palju elu ja liikumist, et poleks osanud ettegi kujutada. Naudin seda väga.

Täna sain oma suureks üllatuseks ja rõõmuks emakeelt rääkida – ja mitte skaibi ega telefoni teel. Tuleb välja, et Tallinna Ülikoolist on siin üks Liina psühholoogiat õppimas.. Samuti kevadsemestriks tulnud nagu mina. Kaks heledapäist eestlast nüüd koos :) Kahjuks meil ühtegi kattuvat õppeainet pole (hetkel vähemalt, see võib veel muutuda, kuna kaalun aineid vahetada), aga sellegipoolest..võite ette kujutada kui äge üllatus see oli! Ka Rosaga - ühe toreda psühhooloogiatudengiga Jyväskyläst sai täna mõtteid vahetatud. Erasmuse-rahvas hoiab väga kokku siin, psühholoogiateaduskonnas on meid umbes 20 - Saksamaalt, Belgiast, Itaaliast, Tšiilist ja Peruust näiteks. Väga kiftid ja säravad inimesed, kellega on nii hea ja mugav vahelduseks hispaania keele pingutamisele ladusamalt inglise (ja nüüd ka eesti) keelt rääkida. Täna õhtul kohtume mõnega neist.

Esimesed koolipäevad on olnud täis igasugu avastusi ja tegemisi. Nüüd algab tavaline päev kella seitsmese äratusega –mitte et mul kooli kiire oleks, mulle meeldivad lihtsalt pikad hommikud ja see tunne, et mul on aega enda jaoks. Kl 9-14 on sisustatud loengutega ehk teisisõnu nonstop intensiivse hispaaniakeelse õppematerjali kuulamise, mõistapüüdmise ja töötlemisega. Mu kolmest õppeainetest lähemalt:

-psühhofarmakoloogia on siiani lemmik;  kui keegi teab sarja „how i met your mother“, siis mu õppejõud meenutab väga Ted’i sellisena, nagu ta võiks vanemana olla. Tegu on väga muheda härraga. Selgitab teemasid asjalikult, viskab nalja ja suudab klassi talitseda (hiljem taipate, miks ma seda välja toon). Teemad on siiani olnud lihtsad, kordame väga basic asju nagu neuroni ehitus ja närviülekanne. Raske ei ole, eriti kui esireas istuda.

-neuropsühholoogia on samuti põnev ja arusaadav, õppejõude on 4 erinevat, igakord üks neist räägib; loengu käigus tuuakse palju näiteid elust enesest ja kasutatakse eriridades istujaid mõnede vaatlusvõtete demonstreerimiseks – midagi praktilist, mida ma TÜ’s just sageli ei ole täheldanud. Selle ainega on aga üks AGA – nimelt on need 4 õppejõudu ise koostanud oma õpiku+töövihiku, mis tuleb kohustuslikus korras osta ja mida kopeerida ei tohi, mis oleks 10x odavam, agajah – keelatud nagu välja tuleb. Selle vastu algas tudengite seas kärarikas protest,milles alguses oli raske orienteeruda, aga eks minagi olen nende poolel, kes võitlevad natuke mõistlikuma õppekorralduse eest ja ei jookse kohe seda õpikut ostma. Eks peagi paistab, kuidas sellega jääb.

-isiksusepsühholoogia: Francki soovitus osutus õigeks, ma peaksin selle aine välja vahetama. Esiteks väga väsitav on kuulata püüda umbes 8ndast reast (kui jõuan klassi nii hilja, et ei jõua esiritta kohta haarata) vahelduva eduga jutustava-sosistava kontrollimatu rahvamassi keskelt (esmakursuslased). Frustreeriv lausa. Põhikooli tunne. Hullem veel vist. Õppejõudu ei näi see häirivat, ta on üks väga ekstsentriline kuju, selline sportliku olekuga u 50-aastane mees, kelle kummaliste maneeride üle üsna palju itsitatakse klassis. Mõned räägivad, et ta on natuke ära pööranud pärast mingit autoõnnetust. Igatahes on see aine tõeline kaos. Aga kuna tunniplaani sobitub see superhästi ja sisu kattub ka TÜ’s õpetatava ainega, jään esialgu ikkagi selle juurde ega hakka praegu asju muutma. Käisin õppejõuga eraldi rääkimas tema kabinetis, et mõningate hindamiskriteeriumide kohta üle küsida, mis võttis mul oodatud 5min asemel üle 40min, sest õppejõud pidas vajalikuks mu küsimustele vastata nii suure ringiga kui vähegi kujuteldav.. Teemad läksid üsna filosoofiliseks kätte ära, hoolimata mu korduvatest märguannetest, et tulin oma konkreetsete küsimustega.
Eilses loengus aga tõusis ta ühel hetkel keset kaootilist lärmi tähelepanu püüdmiseks radiaatori peale püsti ja küsis, kes on näinud filmi La sociedad de los poetas muertos („The Dead Poets Society“) – tema üllatuseks ei teinud see klassi mitte vaiksemaks, vaid naerusemaks.

Üldiselt saan loengutes räägitust aru paremini, kui kartsin. Sõnavara täieneb pidevalt. Esimesed kaks ainet, millest kirjutasin, kasutavad paljuski väga rahvusvahelist terminoloogiat, nagu eeldasin. Loomulikult on sellest hoolimata palju, mis jääb segaseks, aga õnneks olen kõike olulist saanud täpsustada kaastudengite abiga, kellest enamik suhtub väga toetavalt mu abiotsivasse pilku :) Muidugi on üsna väsitav nii intensiivselt kogu oma tähelepanuga olla terve ennelõunase aja keset hispaaniakeelse õppetöö segasummasuvilat, aga praegu olen (veel) üsna positiivne, usun endasse ja loodan suvel eksamid normaalselt ära teha. Võimalik, et siiski vahetan mõne aine välja, seda on mul aega otsustada veel kuu lõpuni.

Kooliõhkkond saab iga päevaga kodusemaks ja armsamaks, väljaarvatud see kära esmakursuslaste loengus, millest enne kirjutasin. Muidu on mõnus. Psühholoogiateaduskond asub ühes ja samas hoones kaunite kunstide teaduskonnaga - need on küll eri majatiibades, aga näiteks vahetunnil kohvikus istudes saan iga kell inspireeruda nende inimeste isikupärast, kes mööduvad minust uneleval pilgul oma erkroheliseks värvitud juuste, meetripikkuste lõuendite ja värviplekiliste pükskostüümidega. Ka koridorides asuvad seinakapid on kunstitudengid oma äranägemise järgi kujundanud, graffiti paistab eriti pop olevat. Ei ole kuigi maitsekas kahjuks.. Tänavatele on veidi põnevamaid jälgi jäetud.

Käin nüüd kahel õhtul nädalas latiinotantse õppimas – otsustasin grupi kasuks, kes alustas juba oktoobris ja seega on natuke järeleõppimist vaja teha, aga siiani on see kõik väga lõbusalt ja kergelt tulnud, seda enam, et 14-liikmelises grupis on veel 2 algajat – üks eriti rõõmsameelne prantslasest iludus ja siis selline tüsedam hispaania neiu, kes tantsib alati mehe osa, olles kordamööda minu ja prantslanna paariliseks – mehi seal polegi meil ja juhtumisi pooled lepivad mehe osa äraõppimisega. Siiani oleme õppinud salsa cubanat, sambat ja pisut rumbat. ¡Me encanta! (=mulle väga meeldib).

Erasmuslaste elu tehakse väga lõbusaks ja mitmekesiseks, selleks on siin mitu organisatsiooni, kes korraldavad kordamööda meile tasuta snäkkidega tutvumisõhtuid, kus räägitakse ka meile pakutavatest reisidest – pea-aegu igal nädalavahetusel saab hea seltskonna ja soodsa hinnaga sõita mõnda Hispaania linnakest vaatama ning isegi Portosse lubatakse meid kevade poole viia (seda olen juba mõnda aega unistanud näha, eks vaatab, kas lähen selle pakkumisega või omapäi). Täna õhtuks aga pean otsustama, kas tahan pigem minna sel nädalavahetusel Segovia nimelisse linna või hoopis järgmisel nv’l Toledosse – mõlema reisi hind sama; varsti mõtlen välja, kumb mind rohkem tõmbab. Hispaanlased ei ole selles osas mul otsustamisel väga abiks olnud, kuigi olen nõu küsinud. Eks ma siis guugeldan.

Tahtsin veel mainida, et ilmad on nüüd soojemad, kampsunit jaki all enam ei kanna ja päikest näeb varasemast rohkem. Ometi on tuul mõnel päeval veel tugev – ühel päeval lendas mu müts sõna otseses mõttes peast ära, neljarealise autotee keskele, kuhu olid kitsale mullaribale istutatud mingid kidurad taimekesed – jooksin siis autode vahelt sellele järgi; ja olen jätkuvalt ühes tükis, juhhei.

Eile käisime plikadega (korterikaaslatega) kinos, siin on absoluutselt kõik filmid dubleeritud hispaania keelde ja igal kuulsamal USA näitlejal on „oma hääl“ Hispaanias, ehk siis keegi hispaania näitleja, kes alati kindlat ameeriklast dubleerib. Nii et nägin hispaaniakeelsena paljukiidetud filmi „Nebraska“ – oli päris südamlik ja inimlik filmielamus ja mõned mustvalged stseenid olid fantastilised. Keeleliselt sain aru kõigest, v.a. mõned üksikud krõbedad naljad peategelase naise suust, kes enesega rahulolevalt surnuaial oma kunagisi sõpru-sugulasi taga rääkis, neist kõige ebameeldivamaid detaile meenutades.

Tänaseks kõik. Järgmine kord luban rohkem fotosid. Näeme!

viimased vabad päevad enne kooli algust

hola!
olen viimastel päevadel laisemaks blogitäiendajaks jäänud, sest midagi erakordselt huvitavat pole olnud jagada.
iga päev on üsna sarnane praegu kui kooli veel pole. hiline ärkamine, söögitegu, jalutuskäigud ja tänavarägastikes äraeksimised, small-talk korterikaaslastega, väiksed siseostud, skaibivestlused nii koduste kui veel kaugemal asuvate kallitega, õhtul muusika või hispaaniakeelse filmi nautimine.
taasavastasin täna, kui ilmast sõltuv võib mu tuju olla. hommik (või ennelõuna pigem) oli juba harjumuspäraselt rõske ja vihmane, aga otsustasin sellest hoolimata jalutama ja uusi kohti avastama minna. juhtus, et paaritunnise seiklemise jooksul jõudis taevas täiesti selgeks ja siniseks minna, nii et leidsin end pargipingil muusikat kuulamast ja päikese poole naeratamast. kes mu päikeselembust teab, võib arvata, kui rõõmsaks see soojus mind tegi. isegi tuul vaibus korraks.

hommikuhallus

päike mulle juba tuttavaks saanud igapäevaselt kõnnitaval tänaval, mis viib Plaza Mayorini

killuke katedraalist

kõik kohad, kuhu peagi ehk reisitud saab. mu unistustelinn Porto on Salamancast vaid veidi kaugemal kui Madrid.

mu lemmik botaanikaaed veidi teise nurga alt

puu otsa kuivanud oliivid

ja oliivipuu kaunis käänuline tüvi

pean siingi jätkama peegelduste läbi pildistamise harjumust

üks mu enda lemmikuid mu siinsetest jäädvustustest siiani

tänavakunstist Salamanca puudust ei tunne

lihapood lihapoe otsa...

...aga õnneks on sama palju fruteria'sid (puuviljapoekesi), see siin jäi toreda nimega silma.

see on üks vähestest kohtadest siin linnas, kus paljusid erinevat stiili tantsutrenne pakutakse (guugeldades leidsin tõesti vaid kaks sellist keskust). täna, laupäevasel päeval oli see kinni, aga kavatsen esmaspäeval uurima minna, kas saan seal liituda mõne algajate balleti- või latiino tantsude grupiga. igatsen tantsimist väga!

tahtsin veel mainida, et tänane hommikusöök oli eriline - kausitäis kaerahelbeputru, mida olin siin igatsenud ja mille tegemiseks lõpuks pärast pikka otsimist ühest ökopoest avena (=kaerahelbed) paki leidnud (kahjuks küll umbes 3x kallimalt kui Eestist, sest siin ei ole pudrusöömine kuigi levinud... seda küll peetakse ülitervislikuks, aga siiani ma ei tea kedagi, kes pudrusöömise mõtte peale nina ei kripmsutaks). igatahes tänu sellele samale poele sain oma toidukappi täiendada ka muu kraamiga, mida tavapoodide lettidel pole - nagu pruun riis, kookosõli ja mesi.
nägin seal ka musta leiba (!), aga krõbeda hinna tõttu ei hakanud ostma. võib-olla pidupäevaks 24. veebruariks... ;)

¡Viva España!

blogipealkirjaga mööda ei pannud. tuul, tuul, tuul aina lendab...

Tuba ja õppehoone - kaks olulist kohta

Ilm on olnud vihmane ja väga tuuline viimastel päevadel, mistõttu olen põhiliselt tegelenud toasisustamise, kaua magamise, kokkamise, vihmakrabina saatel lugemise ja küünlavalguse nautimisega. Väiksemaid käike on ka olnud ikka, päris päev läbi toas istuda ei taha. Täna käisin esimest korda oma facultad'i (=õppehoonet) vaatamas (15 min kodust jalutada). Ja katedraali (10min kodust, õppehoonest vastassuunas minna). Pärast seda tahtsin minna kinno, mis on kodust 5 min kaugusel, aga eksisin nii põhjalikult ära, et tegin tunniajase tiiru koju tagasi jõudmiseks (filmile enam ei jõudnud). Lõpuks õnnestus leida kodutänav ja kui liftiuksed mu 4ndale korrusele jõudes avanesid ja mina väljusin, sisenes samal ajal lifti üks armas brünett tüdruk, kes mind võtmetega korteriukse poole lähenemas nähes hüüdis: "Eleena!" (see on umbes see, kuidas mu nime siin hääldatakse; kui väga rõhutan, et on H'ga, saavad nad Heleena ka öeldud), selgus, et see on mu korterikaaslane Maria, kes õpib ka psühholoogiat (5.aasta). Nüüd tunnen kõiki korterikaaslasi: Virginia (keda juba mainisin), Lidia (eriti avatud ja aktiivne alati naeratav füüsikatudeng, kes pole üldse kodus, sest käib trennis ja tööl ja ükskord olevat ta leitud kell 5 hommikul agaralt vannituba küürimast, sest uni läks ära...) ja Maria, kellega ühes korteris elamine on küll suurepärane juhus, sest terve õhtu saime psühholoogiast rääkida ja ta on siiani kohatud inimestest kindlalt kõige rohkem abiks olnud mulle siin kohanemisel!! Nüüd muide taipan, miks temaga rääkimine oli nii muretu, lõbus ja vaba - rääkisime suurema osa ajast inglise keeles, kuna ta on Hollandis õppinud ja seal ingl.k selgeks saanud. Teistega ikka jääb tohutult palju keelebarjääri taha kinni. Kahjuks. Aga olgu, seda enam on mul põhjust harjutada harjutada harjutada. Tuleb vähem karta feilida.
Täna lahenes ka müsteerium, miks mu tuba, reguleeritavast radiaatorist hoolimata, on õhtul kl 4-8 ajal põrgupalav ja öösel nii jahe, et tahaks kolme lisatekki ja aknast aina pahiseb tuult pähe... Enne arvasin, et radiaator lihtsalt reageerib aeglaselt reguleerimisele, aga tuleb välja, et igal öösel lülitataksegi keskküte täiesti välja, nii et adios unistusele soojast pesast. (nii hull ka ei ole tegelikult, ära muretse, emme :D. homme ostan mingi soojustusasja akna ette, mida Maria soovitas.).

Vabandan juba ette erakordselt igava pildiseeria eest, aga mõtlesin näidata natuke oma tuba.

vaade mu toaaknast. pole kõige idüllilisem, aga vähemalt näeb ärgates ära, mis ilm on

riiulikene. mul on siin nii palju riiuleid ja nii vähe asju, et see on enam-vähem ainuke, kus midagi asetseb

la puerta

tudula

selline vaip jäeti mulle tuppa, mulle täitsa meeldis ja jätsin alles.

facultad de psicologia'ga esmatutvust tegemas

see klipp ei ole nüüd vaatamist väärt, vaid kuulamist - tahtsin salvestada ainult heli, aga ei osanud, niisiis seda vaadates pange silmad kinni ja kujutage ette, et seisate (nagu mina täna) psühholoogiateaduskonna teisel korrusel, eksamisaali ees, parasjagu on kahesajal tudengil kahe eksami vahel paus ja noh... ütleme nii, et juttu neil jätkub.

üks paljudest hämmastavatest kloostritest

leidsin ühe võrratu botaanikaaia, kuhu tean, et lähen ühel vähemtuulisel päeval tagasi. siiani mu lemmikkoht Salamancas!

osake suurest ja võimsast katedraalist

vihmane tänav. sooja oli 4 kraadi, roheline tee andis sooja

õhtusöök küünlavalgel. kilo maitsvaid ja magusaid maasikaid maksab veidi üle 1€. kilo on minu teada muide ainuke hispaaniakeelne sõna, mis algab k-tähega (ei ole kindel selle fakti korrektsuses)...