Nädalavahetus Portugalis

Reede varahommikul algas sõit Salamancast taas mõneks päevaks eemale - seekord esimest korda Portugaliga tutvuma.
Esimese asjana üllatas mind, et kõik reisilised olid tulnud hiiglasuurte kohvrite või suurte seljakottidega - mina olin oma käekoti ja riidest pambuga ainuke, kes travel light'i praktiseeris. Ja ei igatsenud küll midagi.. Kolm päeva, kaks ööd, mis sul ikka vaja on peale hambaharja, rahakoti, veepudeli ja kahe fotoka - kahjuks kiilus aga keset reisi Zeniti sees film kinni ja nii jäid mulle ainult digijäädvustused. Üldse on mul siin analoogkaameraga kehv õnn olnud - eelmine (mustvalge) film jäi samamoodi 20nda kaardi paiku kinni ja minu kiirustava rebimise peale pimedas vannitoas sai vist päris hullusti kahjustada. Eks näis, kas leian siin võimaluse ilmutada, kui mitte, siis peavad need kahjustatud filmirullid veel paar kuud ootama, et ilmutatud saada.
Portugali reisil muide oli meie giidiks mehhiklasest fotograaf, kellega pikalt ja põnevalt sai arutatud kõike teemakohast alates fotograafi palgast lõpetades pinhole kaamera tegemisega. Kahjuks tema ka ei osanud aidata kinnikiilunud kaamerat päästa. Olgu, see selleks.
Hommikuhämaruses algas sõit, lehvitasin bussiaknast kodutänavale, Salamancale ja siis kogu Hispaaniale. Elevust tekitas tuttavaks saanud keele- ja kultuurikeskkonnast välja saada.
Portugalile lähenedes hakkas mägede kontuur õrnas hommikuvalguses järjest selginema, mida Atlandile lähemale, seda kaunimaks ja mägisemaks läksid maastikud. Tee oli pikk (ca 5h Salamancast Portoni), teised magasid, mina istusin üksi ja õppisin portugalikeelset baassõnavara ja kirjutasin vaimustunult hommikumuljeid üles. Ajuti olime pealpool pilvi. Igal hetkel paistsid tee ääres vaated eukalüptimetsade ja mändidega kaunistatud küngastele. Mõtlesin siis, et juba selle sõidu pärast oli Portugali tulek väärt. Ja aina paremaks läks - mägine rohelus esiplaanil, hägune linn kauguses orus tagaplaanil, kõrvaklappides Madrugada, silmad pärani möödusin sillerdavatest jõgedest, vohavast rohelusest, väikestest udupilvekestest ebatasase maa kohal - maastikest, mis ilusamad ja ebamaisemad kui üheski fantaasiafilmis.

Teel olles oli iga meel tundilkkuse tipus, tugevad maitsed, tugevad tunded, intensiivsed elamused olid juba enne esimesse peatuspaika Guimaraesi jõudmist. Mõtlesin, et Portugalis ei saa pettuda! Või oli see otseste ootuste puudumine, mis need hetked nii nauditavaks värvis?
Siis oli mõnetunnine jalutuskäik kuuma ennelõunapäikese all armsas Guimaraesis, kus tervitasin silitusega vastutulevat kolmejalgset koera, püüdsin sõrmede vahele koduse lumetuisuna näivat laialt ja laisalt langevat papliebeme sadu, rääkisin mehhiklasest giidiga fotograafiast ja Eestimaa sügisvärvidest ja vahetasin tundlik-mõtliku mehhiko psühholoogiatudengi Ivaniga naeratavaid vaikivaid pilke ja sarnaseid muusikaeelistusi.

"Siin sündis Portugal" - Guimaraes on Portugali ajalooline süda

Üks kõrvuni naeratusega Portugali vanatädike peatas mind tänaval ja kinkis mulle roosa roosi. Muito obrigado! (Suur aitäh portugali keeles)

Siis, pärast paaritunnist bussisõitu, jõudsime mu unistustelinna Portosse.

PORTO. ¡Por dios! Overwhelmed olek sai seal uue tähenduse. Olin emotsionaalselt ääreni raputatud kõigest, mida nägin. Polnud selleks valmis - nii kirjuks linnaks, nii rahvarohkeks. Kõike oli korraga liiga palju, liiklust ja värve ja helisid ja kirjusust ja inimesi, see oli nagu kõige trippym unenägu eales, mida peatada ei saanud. Igalt poolt aina voolas juurde elamusi. Õhtul hostelisse jõudes olin lisaks veel häiritud sellest, et leidsin oma voodi pealt rätiku kirjaga "EMT - parima kvaliteediga kõned" ja lasin mõtetel liiga hoogsalt minna radadele, et kui suur tõnenäosus on ühel eestlasel leida ühel suvalisel päeval ühe suvalise Porto hosteli suvalise korruse suvalisest toast suvalise voodi pealt rätik oma emakeelse tekstiga, mida räägib maailmas üks miljon inimest seitsmest miljarsist?!
Püüdsin magada, aga pannes silmad kinni, reisisin ikka edasi läbi kontrastide, värvide, valguse ja varjude, läbi lõputute tänavate rägastiku, kus nimetud tundmatud näod ennenägemata arvukuses ja varieeruvuses vastu või sinust mööda kõnnivad, või lihtsalt seisavad seal, otsavaadates või otsavaatamata saades tahes-tahtmata osaks sellest hetkest su elus, selles pöörases unenäos, mis lõputult aina avaneb ja avardub, end oma piiritus loovuses ja kordumatuses su ümber laotab ja sind endasse haarab. Mõtlesin, kuidas peaksin kuidagi veel hakkama saama ja kaine mõituse säilitama näiteks Indias? Või NY's? Bangkokis? Pekingis?...
Olin vapustatud, tundsin end haigena ja tahtsin selles ilusas linnas olemisest hoolimata ainult valget toaseina vaadata... hiljem taipasin, et selles ei mänginud rolli ainult Porto elavus, vaid ka kõigest 4 tunni pikkune ööuni, 2 espressot ja 30-kraadine kuumus, mis mind tasakaalust välja lõid.

Enamik maju, mida Portugalis nägin, on kaetud värviliste plaatidega - soolane ookeaniõhk pidavat kivi kahjustama, niisiis pannakse kivimajade fassaadidele kirevad plaadid. Neid oli tõesti igas kujuteldavas värvis. 

Esimesest ehmatusest üle saanud, küsisin selle rätiku endale - tädike recepcionis kuulas mu hispaania, inglise ja kehakeele segu ära ja sai aru, et selles rätikus on mulle midagi väga olulist. Lubas siis selle mulle, pakutud vastutasust (mõned mündid) keeldudes. Ja lubas veel kuivatusse saata selle enne mulle üleandmist. Ja seletas, et olid jah mingid tüübid Eestist käinud, ja need alati unustavad midagi maha. :) Nüüd on siis minu hoida see.

azulejos ehk plaadid seintel

kõik Porto trammid on nii vinged :)

jalutamas rumeenlanna Consuela ja mehhiklase Ivaniga

kolme erasmuslase varjud jõekaldal

Teine päev Portos (pärast lärmakat sangria-rohket õhtusööki ja öist tantsimaskäimist kogu seltskonnaga) oli juba meeldivam - kuni teised veel magasid, käisin nurgapealses kohvikus hommikust söömas ja lasin juustel soojas tuules kuivada.
Siis viis buss meid lähedalasuva linnakese Bragaga tutvuma.

Ivaniga

kõige kiftim fassaad, mida aastate jooksul näinud olen!

kutsuuu

natuke kodumaa värve

ja tagasi Portos pärast Braga külastamist

terve Erasmuse seltskond sai minikruiisi jõel - üks reisi ilusamaid hetki

Mehhiklased ja kolumblased lõbustasid meid lauludega

ka tuur Sandemani veinikeldrisse oli meie reisi sees. väga hea tugevamaitseline punane vein oli maitsmiseks.

Porto tudengid oma koolivormis - sel õhtul oli neil pidustus algamas, kõik olid oma tõsistes rüüdes linna peal ringi jalutamas. Räägitakse, et J.K.Rowling sai "Harry Potteri" kirjutamiseks esimese idee just Portos käies.. huvitav, kas need rüüd ka inspireerisid võlumaailma looma ja kirjeldama?

Vägevasse juugendstiilis hoonesse oli McDonalds end sisse seadnud...

Pärast ebaõnnestunud katset teha päikesetõusu ajal jalutuskäik, nagu oli mu kinnisidee, alustasin kolmandat päeva Portos piknikuga linna südames imeilusa jõe kaldal. Kaasa tuli vaikiv kaaslane - seesama mehhiko poiss Ivan, kellega eelmistel päevadelgi koos jalutasime, aga kellega oli pea võimatu hoida vestlust kauem kui minuti vältel. Hoolimata mu püüdest olla ise jutukam, paistis, et ta eelistab aina vaikida ja naeratada. Aga kuna ta paistis mu seltsi nautivat ja järgnes mulle igale poole, ei pidanud ma üksi Portugali metroosüsteemiga pead murdma, et jõuda poole tunni kaugusele Atlandi äärde.

Läksime koos ja saingi kaevuda jalgupidi Atlandit ääristavasse liivaribasse, tuul juustes, päike pea seniidis, kohisevatelt lainetelt peegelduv valgus silmis.

Sealt leidsin tasalaaku ja avarust, mida mitu päeva olin otsinud ja oodanud.

Jalutasime Ivaniga mööda liivariba, sõime jäätist ja mängisime liival istudes sõnamängu - hangman'i poomismängu, hispaaniakeelsete sõnadega muidugi, mis oli minu jaoks esimene kord.

Pärast rannaskäiku jõudsin järeldusele, et tuleb julgeda joosta paljajalu Atlandiäärses liivas ka siis, kui aimad, et seda tehes on võimalus astuda klaasikillu otsa ja lasta tallast imbuval erepunasel verel endale meenutada, et oled inimene ja mitte mingi haldjalikult igavesti õnnepilves hulpiv olevus, kellele aina kingitakse unustamatuid elamusi ja ilu ilu otsa igas päevas. Õnneks oli mul vett ja plaastreid ja sai ilma traumapunktita pisike haav ise ära tohterdatud enne metroosõitu tagasi kesklinna, kust algaski juba tagasitee Salamanca poole.

Kolm lühikest päeva imeilusas Portugalis jätsid igatahes kustumatuid mälestusi. Imeline, kuidas see maa mind hoidis, hoiatas, õpetas, mu meeli äratas. Kujutan ette end elamas sel mägisel maal. Ainult, et keel mulle ausaltöeldes ei meeldi - kohati meenutab rohkete susisevate häälikute poolest vene keelt ja kõlab kuidagi ebaselgelt.

Igatahes kavatsen sinna maale tagasi minna veel.

Ja nagu ikka - veelgi rohkem pilte siin