Esimene eksam tehtud, nüüd luban endale puhkepausi ja kirjutan tagantjärele muljeid väga kiftist ja meeldejäävast Baskimaa-reisist, mille üle-eelmisel nädalavahetusel koos korterikaaslase Virginia ja tema Puerto Ricost pärit sõbranna Tamaraga ette võtsime.
Teekond Salamancast Bilabosse: sain esimest korda Hispaania rongidega tutvust teha. Väga kiired ja vaiksed ja mugavad, nii et polegi mul otsest eelistust ega soovitust, kas pikemaid maid siin bussi või rongiga sõita. Tukkuda on bussis parem millegipärast :)
Vaateid rongiaknast:
Baskide ajalugu ja keel on midagi erakordselt põnevat! 3 miljonit elanikku ja vaid alla miljoni euskara keele ehk baski keele kõneleja. Pisike ja eriline keel nagu eesti keelgi. Niipalju kui kahe päeva jooksul tutvuda jõudsin, tundus tore, et kirjapildis on rohkelt kodust K-tähte, tähekombinatsioon TX hääldub TŠ, ja et sel keelel pole sugulust ühegi teisega. Hispaania keelde on baski keelest tulnud näiteks "izquierda" ehk vasak, mis - kui siis mõtlema hakkasin - tõesti ei kõla kuigi hispaaniapäraselt, vaid võõramalt :)
Bilbaosse jõudes käisime Guggenheimi muuseumis moodsa kunstiga tutvumas.
Richard Serra nimeline kunstnik oli teinud tohutusuurde saali terasest labürindid (ca 5m kõrgusele küündivad vist), eriti voolujoonelised, mänglevad, kohati kitsad, siis laienevad. Puhas vormimäng, kus vahel sai käia ja end erinevate nurkade alt töö "sisse" paigutada. Nautisin selle kunstniku põhjendust, kuidas see kõik on muutuv ja olenev iga inimese (iga vaataja ja tegelikult ka kaaslooja) isikupärasest liikumisviisist, tema mõtteist mille kaasa võtab, temaenese tõlgendustest. see seletus oli väga veenev, väga tõsi. Kogesin seda rõõmuga ja mõtlesin, kuivõrd vaba ruumi jättev see on ja just seetõttu nauditav. Voolavad seinad kutsusid endaga tantsima, eksperimenteerima, häälekaja katsetama. Mulle hakkas rohkem meeldima see idee kunstnikust, kes loob iga vaataja jaoks võimaluse täiesti eripäraseks kunstielamuseks - ja veelgi enam, iga vaataja jaoks IGAL VAATAMISE KORRAL uue kogemuse. oskus luua terasest midagi nii voolavat, kodust ja kutsuvat, ja lisada sellele see mõnus element, kui erinev on see igaühe jaoks, oli tõesti mõjus.
Ikkagi mõtlen, et see on üks julgemaid otsuseid - olla kunstnik. mõtleisn paljude oma sõprade peale, kes on valinud selle tee. Peab olema kartmatu looja, et uskuda, et sellest, mida teed, piisab. Et see toimib. Et see kõnetab.
Kui annad vaatajale võimaluse ja vabaduse tulla ja luua kaasa, töötada koos kunstnikuga, sest ta kingib selleks piisavalt vabadust selles hetkes, et tekitada sinus (kunsti)elamus, eksistentsi-elamus, mida salvestada ega korrata pole võimalik! Nagu looduses. Seetõttu ongi see tõeline loomine. Kingib vabaduse kaasa mängida.
Guggenheimist leidsin veel palju vingeid asju. Kunsti, mis laotus ruumis laiali ja mängis mu tajuga, väänas seda nagu meelemürk ja tekitas kohati kõhedust..
Kõige rohkem raputatud olin aga Yoko Ono retrospektiiv-näitusest, mis hõlmas tervet suuuuurt korrust ja oli ahhetamapanevalt vägev. Muuhulgas leidsin sealt klaas- ja peegelseintega labürindi, kus oleksin pea pilvisse ja pinna jalge alt kaotanud, kui poleks vastu tulnud juhuslik laps, kes mulle suuril silmil otsa vaatas ja võib-olla midagi paanikaataki sarnast ära hoidis oma rahustava pilguga.
ja väljendusviisilt nii raamist väljas kui üldse kujuteldav, kohati raputavalt häiriv.
oma kartmatuses elada ja oma tõde väljendada tegi tõesti mu maailma paremaks. läbi leidliku huumori näitas üliolulisi tõdesid.
respekt talle.
pärast tema kunsti nägemist ei läinud miski muu seal muuseumis korda enam.
Bilbao üldiselt jäi meelde kui ülipuhas, modernne, disainikas linn. Väga skandinaaviapärane minu silmis. Liiga kallis, liiga puhas, vaikne ja tühi. Täis disainipoode, klaaspindu, suuri tühje marmorpõrandatega saale, silmnähtavalt suurt moeteadlikkust möödaminejatel... Ja sõida sa hommikul või kesköösel - trammikõlaritest mängib sulle sümfooniaorkester, kui möödub jõgi ja Guggenheim ja sillad ja skulptuurid.
Ei oleks osanud Hispaanias sellist kohta ette kujutada, miski sealne ei sobitunud mu senisesse pilti Hispaaniast. Tamarale näiteks väga meeldis ja usun, et paljudele meeldiks. Minu tunded Bilbao kui linna suhtes jäid väga jahedaks. Seda ümbritsevad mäed läksid rohkem korda.
Siin, Hispaanias, on raskem leida (pool-)taimetoitluse osas mõttekaaslasi... Ühel päeval just pani mind mõtlema olukord, kus üks saksa tüdruk ostis mingi burksi ja mainis, et loodab, et talle ei öelda, millisest sea osast see kotlet seal vahel on, sest ta tõesti ei taha seda kuulda. Tundsin, et minu jaoks on vastupidi. Kui ma ka peaksin millalgi uuesti liha sööma hakkama, siis endale teadvustades, kust see tuleb ja mida olen selle otsusega toetanud. Et see veri on ka minu kätel, missest et vastutuse lükkan lihunikule, keda ma kunagi pole kohanudki. Ja sellel peaks siis ikka väga hea põhjus olema. Harjumuse või maitsenaudingu lõksu pärast ei taha küll iialgi enam liha tarbida.
Veel turupilte:
ja sealsamas kõrval midagi rohelist ja elusat...
Panen siia viite Tom Valsbergi artiklile, kus ta räägib taimetoitluse kasust meie tervisele ja planeedi heaolule, lisaks teiste elusolendite elu säästmisele. Kirjutis on küll tuliselt emotsionaalne, aga paneb mõtte liikuma minu arvates õiges suunas.Nii. Edasi reisijuttu.
Bilbaost hüppasin San Sebastiani bussile ja sinna jõudes kohtusin armsa kaasmaalase Katiga, keda enne ei tundnud ja kellega ühiste tuttavate kaudu ühendusse sattusime. Milline rõõm!
juba Galicias tuttavaks saanud kollased noolekesed. seekord siis teejuhistena neile, kelle palverännurada läheb San Sebastianist läbi
Nii hea meel. Aitäh sulle, Kati!
Samal õhtul sõitsin tagasi Bilbaosse ja järgmisel päeval alustasime Virginia ja Tamaraga oma ootamatusi täis tagasiteed Salamanca poole. Üks metroorong teise järel oli nii täis jalkafännidest rahvast, et ükski inimene poleks peale mahtunud, rääkimata siis kolmest inimesest seljakottide ja kohvritega. Kui taipasime, et olukord on lootusetu, tormasime metroost välja ja helistasime kolmel telefonil läbi kümneid taksoliine, millest ükski ei olnud vaba, et meid õigeks ajaks rongijaama viia. Nii kaotasime kõik paar tundi ja paarkümmend eurot, kasutamata rongipiletid jäid kibedateks suveniirideks. Lohutasime end hispaaniakeelsete vandesõnade ja rohke šokolaadiga ja õnneks saime veel piletid viimasele bussile Salamanca poole, mis sõitis küll paar tundi kauem kui rong, aga vähemalt tõi meid kesköö paiku tagasi kodudesse.
Veel reisipilte näeb siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar