Nädal Galicia mägede ja jõgede vahel. 110 km matk.

Kust alustada, kui nädal sai kõigest tavapärasest eemal veedetud ja pole veel taasharjunud nelja toaseinaga ja linnatolmuga? Arvata on, et siit tuleb üks mahukas blogisissekanne.

Kiirelt ja spontaanselt tuli otsus võtta vaba lihavõttenädala jooksul ette koos Põhja-Hispaanias Galicias paikneva Eramuse tudengiorganisatsiooniga kultuuriüritus Santiagos ja 5-päevane 110km matk mööda Camino de Santiagot  - palverännakurada, mis erinevaid teid pidi viib kõik pikemat või lühemat aega rändajad välja Santiago de Compostela linna.

Olen nii kirjeldamatult õnnelik, et läksin. Vaheldus Salamancast oli hea. Ja Galicia-reis oli kahtlemata vägevaim ja meeldejäävaim kogemus senisest eramuslasepõlvest. Selle nädala jooksul sai mulle tuttavaks ja armsaks niivõrd teistsugune osa Hispaaniast kui olin siiani harjunud nägema. Galicia kogu oma rohelises salapäras :)

Kuna otsus minna tuli sõna otseses mõttes viimasel hetkel, polnud ma absoluutselt valmistunud. Pidin kiiruga valmis tegema ja ära saatma Tartu Ülikoolis pooleliolevad projektid (mille kallal muidu oli plaanis selle nädala jooksul tegeleda) ja laenama kõige juhuslikematelt tuttavatelt ja võõrasteltki kokku matkavarustuse - õnneks leidus häid inimesi ja sain alustada oma teed laenatud seljakoti, madratsi ja magamiskotiga. Buss ja rong Salmancast Santiagosse olid aga mõttetult kallid, niisiis viimasel hetkel organiseerisin endale 20€ eest koha ühe hispaanlase autosse, kes parasjagu oli samuti sõitmas Salamancast Santiagosse. Hispaanias on hääletamine (auto-stop) illegaalne, selle asemel kasutasin BlaBlaCar'i nimelist võrgustikku, kus tühja autoga pikki maid sõitvad juhid saavad võtta kokkulepitud summa eest soovijaid peale. Väga kift kogemus oli. 5 tundi sõitu autotäie sõbralike inimestega Hispaaniast ja Uruguay'st, muusika ja õhtuhämaruses maastikest mööda kihutamine, jututeemad fiestast poliitikani.

Öösel Santiagosse kohale jõudes kohtusin ülejäänud Erasmuslaste seltskonnaga - kokku oli meid veidi alla 100, ülejäänud kõik õppimas teistes Hispaania linnades, enamik Santiagos, Vigos, Alicantes või Madridis. Olin ainuke Salamancast. Õnneks klappisin uute tuttavatega suurepäraselt, aga kuna neil oli kõigil plaanis lisa-ekskursioon ookeaniäärsesse linnakesse Finisterresse ja ma ei tahtnud kulutada lisasummat, et sõita ära linnast, kus niigi vähe aega veeta saan, otsustasin järgmisel päeval lihtsalt Santiagos üksi ringi seigelda, et avastada kõiki nurgataguseid, parke ja sisehoove, mis mind võlusid oma värvikülluses, värskuses, rohelisuses ja lillerohkuses. Kohalikud rääkisid, et Santiago de Compostela on äärmiselt vihmane paik (nt seal korterit otsides on raske leida sellist, mis oleks pideva niiskuse tõttu tekkinud hallitusest puutumata) - ma ei jõua ära imestada, kuidas mul ilmaga vedas. Sain päikselistel linnatänavatel ringi vaadata ja imetleda seda metsikut rohelust, mis iga nurga taga linna kaunistas.

Armusin täiesti ära sellesse linna, mis istub mägede vahel ja peidab endas võlusid võlude järel. Juba esimeste hommikutundide jooksul Santiagos oli imestus nii suur, et ei mahtunud endasse ära. Käisin ringi, kaasas ainult kaamera ja märkmik. Liikusin ettejuhtuvaid tänavaid pidi. Muinasjutuline linn. Roheluse võluv mäng linnapargi sahisevates puudes, habras tuuleskiikuv lilleilu, mis ühtepõimunud tõsiste ja kõigutamatute majaseinte, kirikute ja katedraalide külma kiviga... Tänavamuusikute kitarride unelev meloodia ja sadade mööduvate palverändurite rahulolevatelt nägudelt peegelduv päikesevalgus. Istusin soojal tänavakivil, pilk suunatud 16 m kõrguse katedraali tippu. Valguse, varju ja aegade jäljed kivis.

Olemise talumatu kergus? Märkasin, kuidas mõte püüdis kõike kogetut sildistada, aga selles imede aias ei leidnud enam tabavaid nimetusi ega selgitusi end ümbritsevale kirjule loodusele, mis inimloovuse ja töö abil pargiks kokku kujundatud. Kuni püüda seda sõnastada, jääd kinni mõistmatusse, kuidas peaks sellistel küllusehetkedel suutma hoomata seda kingitust nimega elu? Sõnad ja sõnad ja sõnad. Paljad jalad möödajooskmas. Tuul palmilehtedes. Armastajate kallistused ja naer kõrvalpingil. Silmapiiril sinetavad mäed, ääristatud mu vaateväljas noorte värskete kastanilehtede rohelusega. Linnulaul, päike ja kaduvad pinged, korteriseinte vahele mahajäetud pseudomured ja rutiin. Siin on iga hetk uus ja iga järgmine samm tundmatul pinnasel, ennenägematus ümbruses, mis üllatab oma ilu ja mitmenäolisusega. Ja mis siis kui mõtleks ja usuks vahelduseks, et ebaloomulikkust polegi olemas? Et kõik olev on loomulikkuse osa. Võtta see looduse sülest leitud teadmine kaasa linnamüüride vahele, inimeste maailma, mida olen harjunud hindama liiga tihti siltidega nagu „vale“, „kole“ või „võlts“.

Ühes Santiago galeriis nägin esimest korda originaalis Maurice de Vlamincki tööd – tüüp oli maalikunstnik, 20saj prantsuse fovist, kes mind mõne aasta eest väga inspireeris, osalt oma töödega (värviplahvatused, ootamatu julgus ja jõud), aga veel rohkem oma ellusuhtumisega. Ta oli iseõppija ja intelligentide vastane, põlgas akadeemiate ja muuseumide kunsti. Oli elukutseline jalgrattur ja rändviiuldaja. Ja ütles: „Ma pole kunagi kunsti üle järele mõtelnud. Ma tahtsin Ecole de Beaux-Arts’i oma koobaltsiniste ja kinaverpunaste värvidega põlema panna ja ma tahtsin oma tundeid pintsliga tõlgendada, mõtlemata sellest, mis enne mind on tehtud.”

Santiago de Compostelast leidsin kaks kohvikut, mis lähevad raudselt mu „top 10 kohvikut“-listi etteotsa. Üks neist oli täielik salaaed, suure katedraalivaatega väli terrassiga, kus sain väsinult valgete õite vahel lämbet õhku hingata. Puud, liaanid, läheduses hõljuv sigaretisuits, pruunikspõlenud käed. 

Ja teine – la Flor nimeline mõnus kohvik ülihea söögiga.

Ohh ja millised kohtumised, millised ilusad, ülisõbralikud ja lahked inimesed mu teele juhtusid selle nädala jooksul – aitähaitähaitäh kõigile, kes jagasid minuga killukesi oma maailmast ja unistustest (eriti jäi meelde austraallasest blond astrofüüsik, kelle unistuseks on kosmosesse sõita ja kes sõprade ja ukulele seltsis hääletades mööda Hispaaniat ringi rändab); aitäh kõigile, kes olid nii ülilahked, tehes mulle välja pulpo (Galicia kuulsa kaheksajalaroa) vaid pastakakritselduse eest; jagades reisisoovitusi ja küllakutseid; laenates mulle (hullule, kes õhukese tallaga tänavakingades kavatses üle 20 km päevas jalutada) esimeseks matkapäevaks mugavaid sandaale; pakkudes mulle tekiks poolt oma magamiskotist kui olin enda laenatud magamiskoti kusagile unustanud; jagades oma snäkke ja päikesekreemi matkarajal jne. 

vasakul Austraalia astrofüüsik, keskel tema USAst pärit sõbrad. Nad ei olnud osa meie grupist. Kohtusime juhslikult tänaval ja vastastikku üksteise blondist juukselakast hämmastununa tegime juttu.

mereannid. eriti kuulus on Galicias pulpo ehk kaheksajalg, mida proovisin esimest korda. vürtsikas ja hea oli.

Pärast paaripäevast Santiagoga tutvumist oli täiskuuvalgel bussisõit 100-liikmelise grupiga, kellega pidime 5-päevast matka alustama. Oli imelik mõelda, et buss viis meid vähem kui 2 tunniga Santiagost 115 km kaugusele Sarriasse, kust järgmisel hommikul oma viiepäevast teekonda tagasi Santiagosse alustasime.

ööbimine jahedas spordihallis

nii algas tee. selliseid poste nägime tee peal iga paari kilomeetri tagant. näitab, mitu km on veel Santiagoni.

Muljed pärast esimest päeva kui 20 km selja taga: meeldivad teekaaslased, jutuajamised ja kooslaulmised ja naljad. Mõni teejupp üksi oma lauludega. Igaüks omas tempos. Palav ja õnneks pilvine ilm. Tõusud ja langused, teekäänud ja mäevaated. Pinnaseks vaheldumisi kivid, pori, asfalt, oksapuru, liiv... Traktorite, muruniidukite ja külaelu vahelt leitud õnnesirel. Tee ääres allikad, lehmad, hobused, kanad, ja alati alati alati mäed. Kantaabria Kordiljeerid, kui kedagi huvitab. Minu jaoks lihtsalt mäed. Ei oskaks paluda rohkem ilu ja rahu. Kõik, mis tuleb siin teha, on seda märgata. Ei ühtegi sääske ega vihmapiiska, läbimatut teelõiku ega midagi muud häirivat. Kõik lihtsalt kulges ja kulges. Samm sammu, kilomeeter kilomeetri järel. Nii päevast päeva.

keegi eespoolkõndija oli silmatorkaval paberil iga päev motiveerivaid sõnumeid jätnud :) 

 loojakueelne järvepeegel – hetked enne esimesse peatuspaika jõudmist.

Õhtusöök kallite teekaaslastega Saksamaalt, USAst, Poolast, Kanadast ja Saksamaalt

 külaelu

Teise päeva tee paistis pikem kui esimene. Jätkasin teed pisikülast ostetud spordijalanõudega (muidu poleks kaugele jõudnud) ja ülesmägesammud olid kerged tulema, Californiast pärit haljdaliku Lindsey ja kirjupüksilise lõbusa iirlase Niki kõrval. 

parim osa teest oli paljajalu mudas

kõndisin tihti kõrvuti Poola neiu Asiaga, kellega meil on juhtumisi samal päeval - 13 aug - sünnipäev :)

Ja siis oli tee peal üks imeline peatuspaik pellegrinodele (kõigile palveränduritele, kelle alla ka meie grupp kvalifitseerus), kus pakuti tasuta teed, kohvi, kallistusi, indiapärast muusikat ja võimalust lesida värvilises võrkkiiges. Kõik tasuta, kõik naeratuste ja pühendumise saatel vabatahtlike kaudu rändajatele toodud. Amor por amor. Ma peaaegu et ei usu, et ma kõike seda välja ei mõelnud. Nii erakordseid inimesi kohtasin. Kahju oli lahkuda.

"Buen camino" ehk head teed / head retke on sõnad, mida absoluutselt iga mööduja (olgu siis võõras või tuttav; jalgsi või rattaga) naeratades soovis. "Igualmente," ehk siis samad soovid, oli tavaliseks vastuseks. Hakkan igatsema neid ilusaid sõnu, mida sai sadu kordi päevas öeldud :) 

Õhtuks jõudsime pisikesse mägikülasse. Päikeseloojangu ajal voolas külakiriku uksest välja rahvast, kes tulid kella kaheksaselt missalt. Minu pühitsuseks oli kõik see, mis jäi kirikust väljapoole – märgates loojakuaegset mägedevaadet; pleekinud juukseid tuules; roosipuid palmilehtede vahel vaikses kirikuaias; hallipäist vanameest oma hobust talutamas; pisitillukest valget ämblikku oma sõrmedel; kõige ilusamate siniste silmadega võõrast ameeriklast, kes oma isaga minust ja mu leitud hiigelkäbist meetri kaugusel õhtusöögiplaane arutas. Ka seal võluvas õhtuvalguses on inimestel pargis istudes käes nutitelefonid. Ka seal kiirustatakse tühistesse asjadesse süvenedes läbi hetkede. Vähemalt mul oli aega istuda ja märgata. Hallis villakampsunis kirikuõpetaja tuli mu juurde pingile, kus kirjutasin ja uuris, kust ma tulen. Ja ütles oma madalal rahulikul häälel, et mul on erakordne anne keeli õppida... või kuulsin ma, mida kuulda tahtsin? Galicias räägitakse teistmoodi. Galleegi keel. Tuleb pingutada, et aru saada, aga õnneks meeletult palju ei erine kastiilia keelest. Kirjapildis küll, näiteks on tavapärase (H tähena häälduva) „J“ asemel palju „X“.

Kolmanda päeva õhtu. Täiskuu ja pahupidi tähistaevas. Ööbimine järjekordses võimlas. Rahvas tuli jahedast ööst sisse me ühismagalasse, kuulutamas häälekalt Madridi võitu – oli RMA ja FCB partido, jälgisin ka algust, kusjuures armas ja naljakas oli vaadata, kuidas võimlatäis noori komberdas vaevaliselt 100 m kaugusesse baari teleka ette, kõik astudes aeglaselt ja oiates nagu vigased ja küürakad, igaüks oma villidest mööda astuda püüdes. „Sin dolor no hay gloria,“ ütles igaüks enda lohutuseks. No pain, no gain. Mina oma 7 villiga olin veel õnnelik, mõni teine pidi astuma mitmekümne peal. Kõndimisest taastumiseks mõnus õhtusöök, massaaž massaaži vastu, venitused, sirutused, seltskonnamängud ja vestlused, jäised duširuumid ja plaastrid talla alla. Uni.
Selle päeva jooksul sai kõnnitud 29 km ja järgmise jooksul veel 22. Jättes seljataha uusi maastikke, mände ja eukalüpte hommiku-udus,  jahutavaid ojasid, vulisevaid jõgesid, tee pealt külapoodidest ostetud apelsine, kõikmõeldavaid roheluse toone, pea kohal tuules kiikuvaid lehti, minimadusid veevõtukohtades, sisalikke päikse käes, jutuajamisi vigases inglise ja veel vigasemas hispaania keeles, juhuslikke kohtumisi teiste ränduritega väljastpoolt gruppi – esiteks kaks prantsuse vanahärrat, kes aasta tagasi Sankt Peterburist teekonda alustasid! Küsisin, mis edasi kui nad nüüd lõpusirgel – tagasi koju pere juurde.  3 last ja 5 lapselast. Ja veel –  üks noormees Ecuadorist, kellel juhusliku möödujana endast 20km peal pilti teha palusin. Tuli ja oli mõnda aega teekaaslaseks, rääkis rahulikul häälel müstikast ja legendidest ja nõidadest Galicia metsades ja oma vennalt saadud linnuslugsest kaunistusest seljakoti küljes. Võlus oma olekuga. Aga läks üksi edasi, jättes hüvasti kallistuse ja suudluseta. Ja jäi meelde.
Osa teest sai sel päeval mõttes kõnnitud kõigi kõige kallimatega – pere ja sõbrad ja armsaks saanud inimesed – paljudel ilusatel teejuppidel meenusid nad, nagu ka rasketel ülesmägeronimistel väsinud jalgu vedades. Nagu lapsena, kui ema soovitas võtta haigena kibedat rohtu kõigi kallite eest.

 täpselt poolel teel - vaid 55 km veel minna järgneva kahe päeva jooksul

kahtlemata mu lemmik puhkehetk terve camino vältel - jalad külmas vees ja nägu päikeses

 Asiaga puhkust nautimas

kollased nooled aitasid õiget teed leida teeristide juures

 avarus rõõmustas

ja nii roheline oligi. ausalt. tähendab, ma ise ka ei tea, kas usun. aga jah.

 20 km veel minna.

teised erasmuslased

Viienda päeva lõunaks jõudsime väsinult Santiago de Compostela linna ja vajusime õnnelikult katedraali ees pikali. Viimase teeotsa jalutasin koos soomlanna Hannaga. Suur osa grupist oli jõudnud enne meid, tähistati, tehti pilte, joodi oma teokarpidest (teokarp on Camino de Santiago ehk selle teekonna sümboliks) šampust, vahetati numbreid ja nimesid ja jäeti kallistades hüvasti.

Hannaga

Muidugi polnud mul plaani, kuidas õhtuks tagasi koju Salamancasse jõuda. Püüdsin omal moel ja sain lõpuks aru, mida väsimus tähendab. Ju siis oli vaja kogemustepagasisse lisada 110 km’le lisaks mõnus 7km ringike kogu oma pagasiga seljas (mida eelnevatel päevatel matkates kandis auto ühest kohast teise), et taibata, et kõigil, kes ütlesid, et Hispaanias hääletada on lootusetu, on õigus. Seisin paar tundi maantee ääres, sildiga ja sildita, kogusin üllatunud juhtide pilkusid, mahavaatamist (jah, roolis!), mureliku jalgsi mööduja abistadapüüdeid, tukslevat väsimust jalgades ja raskust õlgadel. Kui kõik toiduvarud olid ära näksitud ja tee ääres igav hakkas, loobusin hääletamisest ja läksin tagasi linna, et paluda öömaja uute tuttavate juures. Pisikesele võluvale Santiagole sai igatahes nii palju ringe peale tehtud, et kõik sai koduseks. Natuke vihane olin oma lisa-odüsseia üle, aga ootamatult lihtne on iseendale andestada pärast 5 päevast looduses viibimist.

Jah, kogu see retk ja loodus võttis sõnatuks. Mõelda vaid, see kõik on alati olemas, aga vabatahtlikult valime end lukustada nii suure osa ajast nelja seina vahele. Looduses olles tundub see mõte naeruväärne, päris absurdne. Sealt mägede ja jõgede vahelt võtsin kaasa uusi taipamisi ja selgust. Ilus on mõelda, et seesama tee on alati minu jaoks olemas, kõigi jaoks olemas. Loodus. Rahu. Ilu. Küllus. Võimalused. Sõbruneda. Jagada. Pärast seda rännakut tunnen, et mulle piisab vähesest ja samas, et mulle antakse palju. Ja sealt tulebki tänulikkus. Kogu see soojus ja inimeste headus, mida kogesin ja kõik need säravvärsked elusad hetked looduses inspireerisid andma omalt pooltki midagi. Tants tuli nii mitmeid radu pidi sel reisil mu juurde sellise selguse ja sügavusega, et on aeg taas sellesse sukelduda ja usaldada kõike, mis sealt sünnib. Integreerida kõik mind rõõmustavad ja vabastavad vahendid ja luua neist kokku midagi, millesse end pühendada.

Tahaks rõhutada, kui ülioluline on protsess. Liikumine. Teelolek süvendas seda niigi selget teadmist. Tantristlik tõde. Iga nurga pealt leiad enda jaoks midagi olulist, kui ei torma sellest pimedalt mööda, eesmärk ja ainult eesmärk kuklas kumisemas ja tagant kihutamas.

Un millon de gracias! Una experiencia inolvidable.

Hehee, ja muidugi - veel rohkem pilte siin, juhuks kui keegi veel küllalt ei saanud sellest meetripikkusest postitusest: http://public.fotki.com/tulinelumi/2014-galicia-santia/