sentimentaalseks kisub.
seda enam, et esimesed hüvastijätud on juba öeldud. sest mõned on juba oma kodumaale tagasi läinud. mõned armsad inimesed, kellega sai nii ilusaid elusaid hetki siin koos veedetud ja nüüd ei kujuta ette, kas enam näebki.. tundub, et kusagil suures maailmas kunagi ikka.
tähistamas Laurence'i viimast õhtut Salamancas, enne kui ta läks koju Prantsusmaale
Laurence'i ja Agnesega, kes mõlemad nüüdseks on tagasi kodumaal Prantsusmaal
Laurence'i ja tema sõpradega hetked enne ta kojusõidu algust mu lemmik-söögikohas Mandalas
veel oli kojuminejaid sel nädalal -Laura (vasakult teine) läks tagasi Soome, et tegeleda seal kutsikate kasvatamise ja võistlusteks treenimisega. tema viimast õhtut tähistasime Submarine'i nimelises klubis.
Nüüd vahele mõned linna- ja loodusvaated möödunud nädalatest
natuke random pakkumine Carrefouri toidupoe poolt: iga vähemalt 10-eurose ostuga saab tasuta kaasa ämbritäie jääd. lisaks, kui peaks soovi olema, kantakse ostetud kaup ja boonus-jää tasuta koju. kampaaniasärk ka olemas ja puha. ma pole veel leidnud, et oleks vaja kasutada seda (kahtlemata põnevat) võimalust. aga kes teab, äkki tuleb selle loogilisus siis välja kui jube soojaks läheb. nagu täna:
minu 25-kraadine aprillikuu pärastlõuna pargipingil linnulaulu saatel
rõõm ja rohelus. piltide kvaliteet halb, sest need said telefoni kaameraga tehtud.
Nüüd pilk mu nauditavatesse kunstitundidesse:
maalitunnis läksime lõpuks üle kuivpastellidelt akrüülvärvidele. ma ei suutnud välja arvutada, üle kui pika aja pintslit käes hoidsin... keskkooli lõpust saati igatahes. vägev oli värvidega möllata, aga märkasin, et palju sujuvamalt läheb mulle pisut tuttavamate materjalidega nagu pastellid või süsi.
Nüüd jäädvustusi kahtlemata ägedamaist kohast, kuhu Salamancas sattunud olen - põhimõtteliselt midagi disainituru laadset, kus vintage ja käsitöökaupa müüdi ja erinevaid live performanceid tehti ja mängis eelmise sajandi keskpaiga muusika ja pakuti põnevat sööki. Tekkis tunne nagu oleks kusagil Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. nii koduselt polegi end ammu tundnud.
sama õhtu jätk... Tamara ja Virginia katerdaali pildistamas
Tamara, Virginia ja tüüpiliselt hispaaniapärane baaripõrand - prügisse uppunud.. kui tavaliselt on maas salvrätid ja topsid, siis siin maapähklikoored. pähklikirsust võis tasuta snäkki võtta.
õhtusöök Virginia sünnipäeva puhul (juba üleelmisel nädalal)
siin seltskond En Vivo nimelisest kohakesest, kuhu brasiillanna Fernandaga sattunud olen ja kust leidsin endale lõpuks amigo kitarriga - Pablo, pildil keskel, pärit Costa Ricalt. esimene kitarritund (mu esimene üldse, sest siiani olen ise tinistada püüdnud) temaga jäi aga tõenäoliselt ka viimaseks, sest olukord oli kohati üsna koomiline, kulutades suure osa tunnist hispaaniakeelsete sõrmenimede ja kitarriterminite õppimisele. tüüp on iseenesest väga sümpaatne, aga muusikaõpetaja kohta laulis küll kurvastavalt mööda. hakkasin mõtlema, et äkki olen liiga kriitilne, sest olen Eestis harjunud olema ümbritsetud üliandekatest ja musikaalsetest inimestest ja missiis et ise nende hulka ei kuulu, olen seda enesestmõistetavana võtnud, et nad alati kusagil käeulatuses olemas on :D eks näis, kuidas siis siin jääb sellega. kui leian võimaluse tundide võtmise asemel lihtsalt tasuta kitarri laenata, olen väga rahul.
fiesta Scandinavia
Sel nädalal on Salamancas KOLM eestlast :) sest Liinale tuli Tallinnast ta peika Allar külla. Kuna sel nädalal alates teisipäevast ühtki loengut ei toimunud (väga ei üllatanud seegi enam; kiirelt ja järjekindlalt on kadunud mu usk sellesse, et Hispaanias võiks mõistlik õppetöö toimuda, niisiis akadeemilises plaanis keskendun praegu kõigest hoolimata rohkem oma Tartu Ülikooli ainetele- ja oooo kuidas oskan koju tagasi jõudes sealset õpet hinnata!!!), sai
koos nendega jalutatud, kohvitatud ja paar üliolulist ja ilusat kohta Salamancas ülevaadatud (uskumatu, et polnudki enne sattunud sinna) - esiteks vaimustav katedraal, mida pildistada ei lubatud, aga laenasin google'ist teile 2 pilti
Teiseks art deco ja art nouveau muuseum Casa Lis
paellat söömas. proovisin esimest korda arroz negro ehk musta riisiga varianti. ei ütleks, et maitselt tavaliselt paellas kasutatavast riisist väga erinenud oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar