Lõuna-Hispaania kaart
Lahkumine Salamancast läks kiireks, 20.juuni päeva jooksul jätsin erasmuslaste ja korterikaaslastega hüvasti, sain õppehoonest mõned vajalikud allkirjad, koristasin korteri ja juba oligi aeg minna
Kohtumiseni, Salamanca!
Seikluste algus: Granada, Cordoba ja Sevilla - just selles järjekorras need linnad läbi käisingi
Kõigepealt viis ööbuss mind kõigi mu raskete reisikottidega Madridi ja sealt edasi mõnetunnise sõidu jagu lõuna poole. Varahommikul leidsin end mägede vahelt Granada linnast, imelisest araabiapärasest boheemlasparadiisist, kus kõik keskpäevaks elama ja lõhnama hakkas, viirukisuitsused tänavad, lambipoed, kohvikud ja tänavakunstnikud...
Käisin imetlemas Alhambrat, keskaegset mauride ehitatud paleed ja aedasid. Terve päeva vaatasin seal imeaedades ja lossides ringi, mitte kunagi varem ei ole ma midagi nii ilusat inimkäte loodut näinud.
Granadas sain öömaja ja linnatutvustust tänu sellele, et kohtusin üle aasta aja oma Guatemalast pärit sõbra ja seikleja Roniga, kes eelmisel suvel Tallinn Backpackers Hostelis töötas ja nüüd oma kustumatu reisikire kutsel oli leidnud tee Granadasse - mägede sülle, kirjusse ajalukku, palavatesse päevadesse, vägevatesse vaadetesse, elunautlevate inimeste laiskadesse pilkudesse, puuonnidesse ja kitarrimuusikasse, koopaisse kolinud hipide eluunistustesse... sinna linna, mis minu ja tema ja paljude jaoks paneb esimesest pilgust endasse armuma. Seal ei esita keegi küsimusi ja kõik lihtsalt on. On nii nagu on ja on hea..
valik tapa'sid
Roniga. taustal muidugi hetk MM'ist
hostelis, kus Ron nüüd töötab, on puuonn ja külalised mängivad muusikat
väikese kohviku terrassil - sellise vaatega kohvikus ei ole vahetki, mida tellida, kõik maitseb kõrgel hästi
pärast kahte kirjut päeva jätsin vihmasel varahommikul Granada selja taha...
... ja sõitsin Malagasse, kuhu jätsin ülejäänud nädalaks oma suure seljakoti hoiule, et edasi liikuda kergema koormaga. Malaga linnana mulle ei meeldinud, aga kohtasin seal ühte huvitavat ja kunstilembelist briti noormeest, kes oli natuke eksinud muljega ja oli esimest korda Hispaanias ja kelle püüdluste üle klienditeenindajatega inglise keelt rääkida ma muigama pidin :). Jalutasime ja jutustasime, kuni ta pidi minema oma sõprade pulma, kes ei mingil põhjusel olid otsustanud pulmapeo pidada juhuslikus väikeses Hispaania külas.
Ise sõitsin siis edasi Cordobasse - väiksemasse linnakesse, mille kohta mulle räägiti, et näen selle ühe päevaga ära, aga lõpuks veetsin seal kolm päeva, sest kohtasin ühe linnatuuri ajal Eszterit, üht väga sümpaatset, rahulikku ja muhedat neiut Ungarist, kellega võrdlesime oma samadest juurtest pärinevaid emakeeli ja laulsime rahvalaule, otsides sarnasusi... aga ei leidnud neid kuigi palju kahjuks. Paistis, et Ungari laulud on väga melanhoolsed, tundlikud ja meloodilised ja räägivad enamasti vaesusest, kaotustest, sõjast, näljast jne; need lihtsad rõõmsad regilaulud, mida mina talle laulsin, mõjusid tõesti hoopis teise meeleoluvarjundiga.
Eszteriga.
Veel hetki võrratust pisikesest Cordobast, kus mind kõige enam köitsid vanad arhitektuuripärlid ja pargid:
Mezquita, vapustav mošee-katedraal põneva ajalooga
Cordoba üllatas ülimuutliku ilmaga: sai vaheldumisi päikese käes lõõtsutada ja tugevate hoovihmade eest varju pugeda
Vaade hostelikatuselt. Esimese Cordoba öö veetsin hostelis, mis oli igati mõnus ja vaikne ja kodune, jäin väga rahule. Teise öö aga sain tänu Eszterile veeta tema hispaanlasest võõrustaja katuse all, kes ise polnud kodus sel ööl. See oli esimene kord, kui kasutasin (kaudselt) Couchsurfing keskkonda. Lahkele tundmatule võõrustajale jätsin Tallinna postkaardi tagaküljel rohkelt tänusõnu.
siin silla juures pidasin piknikku ja telefonikõnet kodustega, kes parasjagu jahedaks jaanilaupäevaks valmistusid
Lõpuks tuli ka südamesse läinud Cordoba selja taha jätta, et Andaluusiat edasi avastada ja seekord liikusin siis Sevilla poole.
Calle Vida - Elu tänav
Plaza España
Pärast ööpäeva võluvas Sevillas suundusin juba Malagasse, kus viimase Hispaania päeva puhul otsustsin teha mitte midagi muud kui veeta päev keskpäevast päikeseloojanguni rannaliival.
Pärast päeva Vahemere kaldal liikusin õhtuks Malaga lennujaama, kus veetsin öö ühe suletud burgeriputka nahkistmel lesides, pagas enda käte-jalgade külge seotud, klapid peas ja sall üle silmade. Varahommikul lendasin Oslosse, kus oli 20-tunnine vahepeatus, mida enne asjade läbimõtlemist olin pikisilmi oodanud, et saaks veel vägeval viikingite maal ringi uudistada üle mitme aasta. Aga ma polnud arvestanud sellega, et pärast ööd lennujaamas ja kui teine selline oli veel ees, oli tuju veidi tuimem kui ootasin. Siiski käisin ära need käigud, mida tahtsin teha - sõitsin Thor Heyerdahli Kon-Tiki muuseumisse ja nägin taaskord ära tema inspireerivate ekspeditsioonide parved Raa ja Kon-Tiki, ja kulutasin kergele lõunasöögile korralikus koguses Norra kroone.
Oslo lennujaamas leidsin ööseks pesa laste mänguväljaku pehmel põrandal, paistis, et seal oli teisigi, kes kasutasid seda võimalust selle asemel, et maksta oma kuupalga eest kinni üks hotelliöö lennujaama lähedal.
Koju jõudsin väsinult ja õnnelikult :) Ja nüüd on kogu Hispaania-aeg juba ilus mälestus.
Soojad tervitused ja tänud kõigile, kes on siit ridade ja piltide rodust viimaste kuude jooksul midagi kõnetavat enda jaoks leidnud :)
Hea meel oli jagada.
Uute seiklusteni!
Helena
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar